Jutt tüdrukust, oma tütrest. Suitsetab ilmselt juba paar aastat, varem olid kahtlused, mis ta osavalt ümber lükkas. Nüüd paar nädalat tagasi jäi teolt vahele. Peres keegi ei suitseta, kunagi sai küll ära proovitud kuid see on ka kõik. Kuidas teha tütrele selgeks et see on vale ja paha ja halb ? Ta ei taha sellest mitte aru saada või kui saab nõuab komme, et temal on võõrutust vaja. Kuid mina ei saa aru kuidas mu oma tütar on jõudnud nii kaugele et nõuab kodustelt mingit võõrutust. Olen vist pisut liiga kitsarinnaline et ei saa oma teismelise noore murest aru !? Sõbrannagi tal suitsetaja , oma poissi tal vist ei ole enam, kodus vanematega suhted halvad, kool jama ja õpetajad lollid. Minul ka jaks otsas, mehest rääkimata. Suhelda temaga enam ei oska. Taskurahast jätsin ta ka ilma, nipet, näpet ostan talle ise. Ütlesin, et taskuraha enne ei anna ka kui tema suitsetamisest loobub ! Ka tel. raha ei anna. Karm küll ja tunne paha kuid midagi paremat ning targemat ka teha ei oska. Laupäeva veetis tuttavatega, pühapäeval jõudis üheteistkümne paiku koju ja magas esmaspäeval kümneni. Mõned korrad käis joomas, süüa ei otsinud kordagi, vahepeal ainult halas et suur varvas valutab. Kui päeval julgesin nähvata et kas oled ennast nüüd kaineks maganud sain vihkava pilgu ja karjumise, et loll oled või ? Kuid mida arvata ööpäevaringsest magamisest ja vee joomisest ?
Ei oska enam edasi minna temaga koos.
Lugesin teie kirja ja pani mõtlema : see 15 aastane tüdruk meenutab natuke mind kui ma olin selles vanuses. Oli ka pidevad probleemid koolis ja pidev nägelemine emaga. Ma ka polnud koolis eriline tarkpea aga ema ei saanud sellest üldse aru ning hõõrus pidevalt nina alla, et kuidas küll hakkama ei saa aga kurb see ega peale selle tänitamise midagi muud sealt suust ei tulnud. Selles eas oleks oodanud emalt rohkem mõistmist ning et oleks aidanud ka koolitükides. Siis näriti selle kallal, et kuidas ma riides käin ning millist muusikat kuulan. Mul on ka vanem õde kes supper tark ja ema tahtis et sarnaneksin temale. Aga mis ma teen kui pea ei võta, õppisin oma võimete kohasel, ainuke inimene kes sai minust aru oli isa. Olin tema pesamuna ning kuigi sain koolis 3 kiitis ta ikka mind see tekitas hea tunde.
Võib olla peaks ka oma tütrele rohkem tähelepanu pöörama ning koos kuskile minema( leidke mingi hobi, nt. trenn) Ehk muutuvad suhted lähedamaks, püüdke oma lapsega rääkida, millistel põhjustel oleks nõus suitsetamist maha jätma. Peaks ehk rohkem tähelepanu tema tegmistele.
Pange ta kuhugi huviringi mis teda huvitab siis ehk vähem aeg lolluste tegemiseks.Ei oska ka midagi muud soovitada
Suitsetavad teismelised on praegu vägagi suureks probleemiks. Minu kogemus on, et karistamine taskuraha vähendamisega ja keelamistega ei aita. Teismelised ise ütlevad ka, et see tekitab neis pigem tunnet, et vanemad ei saa üldse millestki aru. Aga mida siis teha? Ma nõustun Külalisega, et võiks üritada uurida, mis lapse maailmas toimub ja temaga ühistegevusi leida. See võib algul vägagi raske olla, sest kui pole harjutud koos tegema, siis esimene teismelise reaktsioon jutule, et teeme midagi koos, võib olla üsna vaenulik. See aga ei tähenda, et ta vanemat vihkaks Tegelikult nad tahavadki, et vanemad nende elust veidi teaks. Aga kuna nad on väga tundlikud kriitika suhtes, siis on alati kindlam olla ründavas kaitsehoiakus. Rääkida julgevad teismelised siis kui on kindel, et vanem midagi vastuseks ei nähva või kritiseerima ei hakka.
Kindlasti ei ole mõtet ise mingeid tegevusi välja mõelda,vaid ikka uurida, mis tütart huvitab. Siiras huvi ülesnäitamine on nagu võluvõti. Lapsele võib ka öelda, et Teil oleks väga hea meel koos temaga midagi ette võtta, midagi huvitavat ja tütre valikul. Siis saate lapse maailmast ehk rohkem teada ja see kogemus on tõesti seda väärt, kui teismeline enda maailma veidigi näitab.
Suitsetamisest tuleks ka rääkida. Noortele meeldib, kui vanemad jagavad oma kogemusi ja ausalt räägivad (näiteks sellest, et kunagi sai ise ka proovitud). Rääkida oma kogemustest ja mõtetest ja selgitada, miks just Teile suitsetamine ei meeldi ja miks Teile ei meeldi, kui laps seda teeb. Olen ka märganud, et noortel on väga suur huvi suitsetamise mõjude suhtes. Nad tõepoolest teavad neid asju, mis meedia kaudu tulevad, aga samas on neil mitmeid hirme. Näiteks sellest, kas ikka tõesti võib vähk tekkida ja kui palju peab suitsetama, et see nii juhtuks. Selline info jagamine eeldab, et vanem on ise eelnevalt endale asja selgeks teinud ja annab seda infot edasi hinnanguvabalt ja ähvardusteta. Selleks koguda rahulikku meelt, kuigi see on raske, kui oma laps tervist rikub.
Selles vanuses laste vanemad peaksid kindlasti olema valvel erinevate narkootikumide suhtes. Netis on mitmeid linke kust infot leida. Näiteks www.narko.ee. Kui lapsega rääkida, siis jällegi ei aita karistamine ja nähvamine. Rääkida asjadest nii nagu nad on ja avaldada enda muret.
Igasuguste ainete tarvitamise taga on enamasti kas suhtlemisraskused, lapse mured (ja neid on teismelistel ikka päris palju) ja hirm öelda "ei", sest äkki siis ei ole teised enam tema sõbrad. Kui lapsel keelata sõpradega suhtlemine, siis viib see pigem lapse kodust eemaldumiseni. Selles vanuses on normaalne, et eakaaslastel on suurem mõju kui pahandavatel vanematel. Peegeldage lapsele tagasi olukorda. Näiteks "Mulle tundub, et sa pelgad sõprade kriitikat, kui sa ei suitseta" vms. Isegi kui laps ütleb, et ei ole nii, siis saab sealt juttu edasi ajada ja uurida, et mida laps ise sellest arvab. Uurida kindlasti ka mis ta suitsetamisest loobumisest arvab ja kas Teie vanemana saate teda kuidagi selles asjas aidata.
armas emme!kurb küll aga mitte ühtegi karistust pole olemas,mis sunniks suitsetamisest loobuma,kui see teismeline ise ei taha!mul sama vana poeg-ma arvan,et kah juba vähemalt aastase staasiga.algul küll tegin traagikat,mõtlesin karistusi välja ja selgitasin tervistkahjustavast mõjust.aga siis tegin kannapöörde ja niiöelda julgustasin(pedagoogiliselt kindlasti väga vale!!)kui poiss välja läks,ikka küsisin hoolitsevalt,kas tikud on kaasas?ja tulletasin meelde,et kui vahetunniajal lippab välja suitsukale-pangu ikka müts pähe ja jope selga-külm ju!ja kui raha küsis,siis tundsin huvi,et kas tuleb ikka suitsupakk ka välja!tegin ga kord sellist väga hoolitsevat nägu ja eriti kanaema häält-eriti tore oli seda sõprade kuuldes teha!ja ühel päeval sama nõmedat nalja tehes mühatas poeg,ole sa ka normaalne-ma pole juba mitu kuud suitsu teinud!kui mureliku häälega küsisin,et miks siis ometi,ütles laps,et mõnu kadus ära ja minu tänitamine oli selles süüdi!tegin eriti tobeda tibi näo pähe ja vabandasin ja siis leppisime kokku,et enam selliseid nalju ei tee.ja praegu on asi korras.nii,et leia nipp ja äkki õnnestub!aga aususe huvides pean ütlema,et mul muidugi sellist turtsuvat teismelist pole-mul on ikka selline pullivend,kes räägib enam vähem ära mis hinge peal ja ei häbene oma emmet.mäletades veel oma pubekaaega,tean et mul on lapsegavedanud-no mis siis et vahepeal suitsetas!
ja äkki ongi kõige tähtsam anda talle mõista,et ta on ikka sinu armas laps,hoolimata oma vigadest.igatahes jõudu!
Ta ei taha sellest mitte aru saada või kui saab nõuab komme, et temal on võõrutust vaja. Kuid mina ei saa aru kuidas mu oma tütar on jõudnud nii kaugele et nõuab kodustelt mingit võõrutust. Olen vist pisut liiga kitsarinnaline et ei saa oma teismelise noore murest aru !? Sõbrannagi tal suitsetaja , oma poissi tal vist ei ole enam, kodus vanematega suhted halvad, kool jama ja õpetajad lollid. Minul ka jaks otsas, mehest rääkimata. Suhelda temaga enam ei oska. Taskurahast jätsin ta ka ilma, nipet, näpet ostan talle ise. Ütlesin, et taskuraha enne ei anna ka kui tema suitsetamisest loobub ! Ka tel. raha ei anna. Karm küll ja tunne paha kuid midagi paremat ning targemat ka teha ei oska. Laupäeva veetis tuttavatega, pühapäeval jõudis üheteistkümne paiku koju ja magas esmaspäeval kümneni. Mõned korrad käis joomas, süüa ei otsinud kordagi, vahepeal ainult halas et suur varvas valutab. Kui päeval julgesin nähvata et kas oled ennast nüüd kaineks maganud sain vihkava pilgu ja karjumise, et loll oled või ? Kuid mida arvata ööpäevaringsest magamisest ja vee joomisest ?
: see 15 aastane tüdruk meenutab natuke mind kui ma olin selles vanuses. Oli ka pidevad probleemid koolis ja pidev nägelemine emaga. Ma ka polnud koolis eriline tarkpea aga ema ei saanud sellest üldse aru ning hõõrus pidevalt nina alla, et kuidas küll hakkama ei saa aga kurb see ega peale selle tänitamise midagi muud sealt suust ei tulnud. Selles eas oleks oodanud emalt rohkem mõistmist ning et oleks aidanud ka koolitükides. Siis näriti selle kallal, et kuidas ma riides käin ning millist muusikat kuulan. Mul on ka vanem õde kes supper tark ja ema tahtis et sarnaneksin temale. Aga mis ma teen kui pea ei võta, õppisin oma võimete kohasel, ainuke inimene kes sai minust aru oli isa. Olin tema pesamuna ning kuigi sain koolis 3 kiitis ta ikka mind see tekitas hea tunde.
Tegelikult nad tahavadki, et vanemad nende elust veidi teaks. Aga kuna nad on väga tundlikud kriitika suhtes, siis on alati kindlam olla ründavas kaitsehoiakus. Rääkida julgevad teismelised siis kui on kindel, et vanem midagi vastuseks ei nähva või kritiseerima ei hakka.