Laps 1a.9 kuud vana. Soovin võõrutada lutist. Äkki on kellelgi mõni hea nipp selleks puhuks? Kuidas võiks toimida luti katki lõikamine või sinepiga määrimine? Eks paar päeva nõudlikku kisa peab nagunii ära kannatama.
ma tean seda, kuidas minu lutisõltlasest õega tehti. Ei usu eriti, et see lapsele kõige valutum oleks oleks, aga jah....
Nimelt käis meil külas ema vend, pärast seda oli lutt kadunud ja ema leidis...kui õde otsima hakkas, siis ema ütles, et onu viis ära. Õde oli päris kaua onu peale kuri, aga noh...unustas ära lõpuks....
Ka meie peres mõeldakse vaikselt rõngaslutist võõrutamise peale. Poiss on 1a10k ja lutt vajalik vaid uinumiseks ja õues. Kuna oleme üritanud võtta ühe suurekssaamise etapi (potitamine, tissist võõrutamine, pudelist võõrutamine jne) korraga, siis otsustasime, et lutt läheb pärast potile saamist. Nüüd paistab, et poes mähkmeletti enam külastada vaja ei ole. Järelikult on järgmine asi lutt...
arvatavasti jätame alustuseks ära õue-luti, seejärel peaks katsetama päevaunedega ja siis läheks alles öise luti kallale. Paistab, et meie lapsele sobivad ka rahulikud järk-järgulised ettevõtmised. Siis ei tule ette protesti ja laps mõistab paremini, et edaspidi saame ilma hakkama.
Otsused peakski tegema lähtuvalt oma lapsest.
Edu!
Meie saime lutist lahti sellega, et iga kord, kui laps midagi ütles, tegid kõik kokkulepitult rumala näo pähe, et mitte midagi ei saanud aru, mis laps just ütles. Siis pidi laps luti suust ära võtma ja end kordama. Vahest ta sai kohe vihaseks, et kuidas keegi aru ei saa, aga me ei jätnud jonni. Ka käisime me õues ilma lutita. Siis laps pani ise luti kapi peale ja sai selle õuest tulles tagasi. Õues kiitsin teda selle eest, et ta ikka luti tuppa jättis ja ütlesin, et temaga on nii hea rääkida, kui luti-torakas risti hammaste vahel ei ole. Ta oli ka ise selle üle uhke. Pikapeale ei tormanud ta enam esimese asjana luti juurde kui õuest tulime. Kui lutt katki läks, otsisime kõik vanad ja katkised lutid üles, panime korviga talle ette ja ütlesime, et uut lutti ei saa-kasutagu mõnda vana. Nii ta ise proovis kõiki eelnevalt kääridega töödeldud lutte ja leidis, et ükski ei kõlvanud. Lutikorv oli kapi peal nädalakese ja läks siis kappi. Vahetevahel ta küsis uuesti korvi näha, aga lõpuks loobus.
Meie leppisime oma pea 2-aastaseks saava lutisõltlasega kokku, et anname luti "linnule", siis kui ta 2-aastaseks saab. Ikka selle jutuga, et 2-aastastel pole lutti enam vaja. Meil oli linnukujuline vaas, mis seisis alati riiuli peal. Lapsele hakkas mõte meeldima ja umbes nädal enne sünnipäeva pani oma käega luti linnu sisse. Õhtul hakkas nutma ja lutti küsima, aga võta näpust - lind oli luti juba oma poegadele viinud... Nuttu oli ühel või kahel õhtul ja kogu lugu. Soovitus - ole järjekindel ja ära lutti tagasi anna isegi siis, kui nuttu on hirmus hale kuulata. Olen ka kuulnud lugu luti "aknast välja viskamisest", kus kiisu selle ära sõi. Kiisu ja linnu peale laps tavaliselt viha kandma ei hakka.
olin oma 1,5 aastase tütrega õues kui äkki nägime ämblikku seina peal. Laps hakkas oma lutiga ämbikku togima, et näha kas ka liigutab.
Ütlesin, et ämblik nii väike putukas, et mis sa kiusad. Ja hommikuks oli lutt voodist kadunud.Kusjuures lapsega asja arutades suunasin mõtted sinnamaani, et ämbilk viis luti minema.See mõte oli tütrele nii ebameeldiv, et enam lutti ei küsitud.
Järgmisel päeval läksime poodi ja ostsime kaisulooma.
Nüüdseks laps viiene ja emme oma valetamised ammu üles tunnistanud. ops:
ops: