Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Aktiivne väikelaps

Mirjam
Külaline
Postitatud 01.12.2016 kell 16:13
Keeruline on alustada. Laps on aastane ja sünnist saadik on olnud selline rahmeldaja. Teiste laste kõrval on ta väga palju aktiivsem ja kõikjal kus käinud oleme siis öeldakse, et oh nii aktiivne, hüpik, hüperaktiivne, sipelgad püksis, ei püsi pudeliski paigal. Lapsel on justkui vaja olla pidevas liikumises. 6-kuuselt hakkas käputama ja 7-kuuselt tõusis tugede najal püsti ning liikus. Tegevusi oli temaga teha raske, sest ta lihtsalt ei püsinud paigal ja suurt ei huvitunud. Süles hüpituslaule, ei tahtnud. palju vehkis kätega, patsutas, mängis suus mänguasjadega. Mida aastasena siiani tahab nagu teha.
Samas nüüd aastaselt on tekkinud huvi ja mänguline suhtlemine. niisama potil istudes Wc laob rõngaid, üritab kujundeid aukudesse panna, lego klotse kokku panna, söödab joodab nukke, kussutab. On huvitunud inimese kehaosadest ja vaatab ka enda kehaosi. Teab oma nime ja näitab enda peale. Seega nagu oleks püsivust ka samas. Lusikaga tasapisi sööma hakkas natuke peale 10 kuuseks saamist.

Samas pole ta ka eriline otsa vaataja olnud. Pigem on huvitunud ümbritsevast asjadest. Kuid osutab pidevalt asjadele, et justkui küsides mis need on ja nii korduvalt. Kui lapse isa tööle läheb või töölt tuleb, siis laps lehvitab või osutab jällegi mütsile, jopele või kotile, õhtul minu ütlemise peale annab musi ja teeb kalli. Muud suhtlust nagu pole, sellist pikemat otsa vaatamist.

Olen mõelnud, et lapsed on erinevad ja mõned inimesed ongi aktiivsemad, vähesema pilkkontaktiga ja tõsisemad või rõõmsamad. Kõik teised beebid keda kohanud olen, naeratavad mulle. Minu laps võõrastele ei naerata, vahel ka mitte vanaemale ja vanaisale, kuigi neid nüüd väga harva ka ei näe. Siinkohal tahakski teada, et on see normaalne või võib siin olla mingi kõrvalekalle?

Minuga suhtleb mõmisedes, lalisedes (lala, tatata, sasasa, mama,bababa - kõik, vahel harva tuleb ka mingi sega), osutades, asju tuues ja vaatab ka otsa mingi hetke kui räägin temaga, kuulab ja vaatab kuhu osutan, kui süles on. Kaugemalt vaatab otsa ka silma, kuid süles olles on seda pilkkontakti keerulisem saavutada. Ehk ta alles õpib ja ma muretsen üle.
Sõnadest ütleb aua, muu ja mämmmämm, ennem oli ka emme ja iss, nüüd ainult em. Üritab ka silpe öelda nagu aan (kraan), au (auk), ann (kann), vahel anna.

Kokkuvõttes teeb ehk murelikuks rohkem see, et ta koguaeg tahab sahmerdada. Lihtsalt raske on temaga, kui ma pean pidevalt jälgima kui ma teda süles hoides kasvõi millegi ligiduses korra olen, et ta tõmbab kohe asja maha. Tirib ja sikutab pidevalt kõike, raske on keelata, vahel ikkagi teeb ja hakkab kriiskama ka kui ära võtta teda millegi juurest. Söögitoolis söötmine on õudukas, sest viskab lusikat, lükkab taldrikut maha, paneb toitu tassi, vehib niisama, üritab ümber olevaid asju kätte saada, tõuseb püsti söögitoolis, mida ma ei luba ja sätin teda rahulikult istuma, selgitades miks ei tohi. Vahel rahuneb hetkeks ja saab veel midagi söödud, kuid vahel on ka nutt ja siis enam edasi söödud ei saa. Hambaid ei lase eriliselt pesta, tahab ise närida hambaharja.

Kuidas üldse käituda sellistes olukordades, kus ta ei nõustu minu selgitustega ja suunamistega. Klouni ka ei jaksa pidevalt mängida ja vahel ei aitagi.
Ehk on ka mingisuguseid raamatuid soovitada? Kindlasti kavatsen lugeda Gordoni Tark lapsevanem läbi. Kuid mingisuguseid väikelaste arengu raamatuid ja kuidas käituda.
Tiina Teska
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 04.12.2016 kell 09:54
Tunnete muret, sest teie aastane laps on küll igati kenasti arenenud, kuid ta on suur rahmeldaja. Seda on märganud ka teised inimesed. Pilkkontakti loomine ei ole samuti teie lapse tugev külg.

Olen teiega nõus, et mõned inimesed ongi väiksema pilkkontaktiga, on tõsisemaid ja aktiivsemaid inimesi. Kõik, mis te kirjutate ja kirjeldate mahub üheaastase väikelapse normaalse arengu piiridesse. Siiski mõistan, mida emana tunnete, kui murettekitavaid käitumisi kipub keskmisest rohkem olema. Paraku on selles vanuses siiski liiga vara mingeid kindlaid järeldusi teha. Lapse käitumist tuleb ka edaspidi jälgida, perearstiga nõu pidada ning kui tema peab vajalikuks, siis võiks tulevikus ka kliinilise lastepsühholoogi või lastepsühhiaatri poole pöörduda, et vajalikud testid teha ja lapsele parim võimalik abi kindlustada.

Südame rahustamiseks võiksite konsulteerida näiteks Eesti Autismiühingu inimestega. http://www.autismeesti.ee/kontakt/

Raamatutest soovitan Isabelle Filliozat, “Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat.“

Kui laps mingil põhjusel teie poolt pakutud variantidega ei nõustu, siis soovitan teil endale ikkagi kindlaks jääda. Tõenäoliselt peate peale seda taluma lapse raevukaid ja emotsionaalseid eneseväljendusi. Need on hetked, kus täiskasvanu peaks aitama lapsel rahuneda, tema olukorda, pettumust, mõnikord viha vms. negatiivseid emotsioone aktsepteerides ja tagasi peegeldades. Nii õpetate, et negatiivsed tunded on normaalsed, aga neid ei pea teiste peal välja elama.

Püüdke hoida enda tasakaal paigas. Leidke võimalusi puhkuseks ja jõuvarude täiendamiseks. Kui rahunete, siis võib juhtuda, et näete olukorda teise nurga alt ja lapse käitumises hakkavad silma jooned, mis näitavad hoopis lapse keskmisest suuremat taibukust.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!