Tere!
Ma küll ei julge väga siia kirjutada välja et ma olen tõsiselt juba viimasel ajal nii endast väljas et pea iga õhtu ainult nutan ning tunnen et ma ei taha enam oma lapsega olla (see mõte hirmutab mind).
Mure seisneb suurema poisiga kes on 4 ja peale veel. Kodus on ka pisem poiss.
Tunnen ennast nii halvasti et mu peas keerlevad sellised mõtted -kardan olla suurema lapsega, ei meeldi ei taha, samas aga niii armastan teda (eriti kui vaatan teda ja tuletan meelde kui ta väiksem oli ja kõik korras oli), tahaks temaga rõõmsaid asju teha ja olla lihtsalt õnnelik. Nimelt poiss kui saab väga vihaseks ( nt ei saa ise pluusi selga panna, kaua aega pusib, karjub,nutab aga appi ei kutsu). Kui mina küsin kas on abi vaja või lähen tema juurde, karjub mine ära, ma ei taha sind või lihtsalt karjub. Kui see läheb mööda,olen üritanud aru saada mis juhtus ja rääkida temaga. Aga asi on ka selles et ükskõik mis ka ei juhtu,silmsidet luua on raske ( vaatab korraks, nii kui rääkima hakkan..keerab ära, väänleb või põgeneb ära ning pärast pole mõtet teda taga ajada ja rääkida kui tegeleb mõne asjaga). Kui ta on tugevas negatiivses emotsioonis siis ta ise läheb oma tuppa ja pane ukse kinni, olen üritanud et ta ei läheks sinna sest ma ei taha et ta tunneks et need tunded pole lubatud (varem viisime mehega teda tuppa kui üle piiri läks aga nüüd enam ei oska seda ära võtta). Mida teha kui laps hüsteeritseb, röögib ja läheb oma tuppa? Üritan väga teha tunnete peegeldamist aga ma tunnen et mu sõnavara pole nii hea et laps oskaks edasi rääkida...nt kui ta sai haiget siis "ma näen et sa oled väga kurb kuna said haiget.." poiss seepeale " ei saanud, ma ei ole kurb (kuigi nutab). Negatiivsete vastustega on koguaeg- ei ole tubli, ei oska joonistada( sotaputa teen), tahan haiget saada, ütleb ka seda et "oioi küll on paha et emme-issi minust hoolivad"..
Lasteaias järgi minnes mul tõsiselt juba hirm et mis tujuga ta nüüd täna on ja igakord kui ukse lahti teen, hingan pikalt. Tihti on vihase näoga ja võib haiget teha.
On palju olukordi kus nt pisem saab ise kuidagi haiget ja ma lohutan teda aga suurem naerab selle üle näpuga näidates, räägib koguaeg haiget tegemisest ja et see meeldib talle. Olen tähele pannud et kui pisem saab haiget, hakkab nutma(nt venna põlv läks kogemata vastu) hakkab ka suurem nutma või teeb lisaks veel endale haiget et lohutada saada.
Nutan nii väga sest ma ei oska tõesti oma lapsega tegeleda..kuna ta saab vanemaks siis on minu jaoks raske midagi teha mis on hea 4-5aastasele poisile. Mind hirmutab kas lapsel jätkub see käitumine? Läheb hullemaks? See kõik võib kopeeruda ka pisemale.
Ma ei tunne enam oma last hästi, ei ole enam õnnelik. Kuid tahaks olla! Mind hirmutab mõte et ma kardan temaga üksi jääda et kui igav hakkab, siis hakkab lollusi tegema,haiget jne. Üksi ei oska väga midagi teha, igav on.
Tahaks lapsega midagi teha, kui pisem magab on mul tund aega olla temaga privaatselt aga näen ja tunnen et ta ei taha mitte midagi teha või tüdineb ruttu millestki, ei taha kuskile välja minna (issiga ka ei taha kuskile minna), talle ei meeldi paljud asjad.
Saamatus olukorras olen!
Teil on 2 last. Vanem laps on 4-aastane ning teil on tema käitumist raske mõista. Olete püüdnud kasutada tunnete peegeldamist või pakkuda talle privaataega, kui väiksem laps magab, kuid olukord ei ole muutunud.
Teie kirjast võib järeldada, et teie vanem poeg on päris suures hädas. Tundub, et mingil põhjusel tunneb teie laps end halvasti. Laps käitub välja oma enesetunnet, mida ta ise kuidagi muuta ei oska. Kui laps tajub, et tema vanemad või üks neist teda lausa kardavad, siis see pigem suurendab probleemi. Laps tunneb, et keegi ei saa teda aidata ning muutub üha vihasemaks.
Millal selline käitumine alguse sai? Mis oli siis peres toimumas? Võib olla on aset leidnud mingi muutus, millega ei ole laps siiani toime tulnud. Mõnikord aga käitub laps välja hoopis täiskasvanu stressi.
Oluline on mõista, kas laps käitub äärmuslikult seepärast, et mingid tema vajadused on rahuldamata. Mõnikord võib juhtuda, et lapsevanemad on juba väga mures ja närvis või lihtsalt iga päev selles olukorras ja ei märka, mis lapsel puudu on. Samas võib lapse käitumise põhjustajaks olla ka mõni terviseprobleem.
Pidage kindlasti nõu oma perearstiga. Loodetavasti teeb arst kõik vajalikud uuringud, et välistada tervisega seonduv. Lisaks paluge, et pereast suunaks teid lastepsühhiatri vastuvõtule. Kui olete need etapid läbinud ja lapsel otsest tervisemuret ei ole, siis soovitan kindlasti koos lapse isaga pöörduda perepsühhoterapeudi poole, et saaksite koos arutada, kuidas muuta kodus toimuvat nii, et pere saaks rahus ja kooskõlas elada nii, et kõikide vajadused oleksid rahuldatud.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
