Tere!
Kodus on kasvamas 4 ja poole aastane poiss ning 11kuune poiss.
Lapsed on imearmsad aga muret (endal lausa pisarani pea iga õhtu) suurema poisi käitumine.
Eelmine aasta kui pisemat veel ootasin siis suuremal käitumine oli enamvähem aga jonnimist ja enda löömist ikka esines (aga mitte tihti). Nüüd kus peres kasvab pisem suuremaks, on suurema käitumine väga hirmus. Kui pisem beebi oli siis suurem laps oli heameelega minuga koos, saime mängida, tegime koos süüa, kirjutasime tähti jne. Sügisel laps alustas uuesti õppeaastat lasteaias (käib liitrühmas)kuid see aasta lisandusid mitmest rühmast lapsed kokku suurema poisi rühma. Need kes lisandusid, need pidid halva käitumisega olema. Ma ei tea kas sellest aga nüüd on suurem poiss hakanud väga halvasti käituma - lööb ennast tihedamini kui midagi keelame või ei luba, karjub, jonnib,kui pisem midagi tema asju puutub/katki teeb, teeb haiget talle; ütleb kurbi sõnu - ma tahan et inimesi poleks üldse olemas, ma ei taha sind jne, silmsidet eriti pole kui tahan midagi öelda. Tunnen ja näen et tal ontihti suur viha ja frustratsioon sees ja ma ei oska teda aidata. Proovinud olen tunnete peegeldamist aga tihti ma ei tea mille pärast on ta pahane sest ta ei oska ka ise öelda. Tunnistan et olen varem palju vigu teinud - häält tõstnud, mees on tutistanud kui on kõvasti üle piiri läinud. Kardan et tal on nüüd madal enesehinnang ja kunagi ei tea millal ta järsku muutub pahaseks mis toob kaasa erinevaid käitumismalle. Lasteaias pidi ka kohati arg olema,teeb teistega lollusi kaasa..
Kodus laps ise mängib rongiga, legodega aga kui ma olen tahtnud midagi muud teha või pamkunud erinevaid käelisi tegevusi, mänge - ei taha mitte midagi teha. Ise kutsub küll mängima ent natukese aja pärast liigub teise tegevuse juurde. Mis puudutab käelist tegevust, on kurb näha et ei saa temaga midagi toredat teha kuigi väga tahaks, sest ma ei soovi et lasteaias teistest "maha jääb".
Tunnen end väga saamatuna ja emana läbikukkununa et lood sellised on.
Teile teeb muret vanema poja käitumine ning tunnete end sellega seoses abituna. Olete katsetanud tunnete peegeldamist, kuid sellest pole piisanud.
Teie vanema poja elus on olnud mitmeid olulisi muutusi. Sündinud on väikevend, kes nõuab palju teie tähelepanu ning muudatusi on olnud ka lasteaias. Ette on tulnud tutistamisi ja hääle tõstmist.
Peegeldamise puhul ei olegi esmatähtis, et saaksite aru põhjusest. Hoopis tähtsam on see, et annete lapsele tagasisidet, et mõistate ja aktsepteerite tema tunnet. Igal inimesel on õigus tunda nagu ta tunneb. Negatiivseid tundeid ei peaks kartma, sest ka need on normaalsed. Kui tunne on teadvustatud, siis tunne leeveneb. Kui laps saab teadmise, et tema tunnet ja seeläbi teda ennast aktsepteeritakse, saab tema aju osa, mis tegeleb ärritusega, rahuneda. Samal ajal võtab arenev otsmikusagar suurema kontrolli ja see omakorda aitab lapsel näha olukordi veidi ratsionaalsemalt. Pikemas perspektiivis muutub laps reageerijast olukordade lahendajaks. Kui laps ütleb, et ma ei taha sind või tahan, et inimesi ei oleks olemas, siis peegeldate talle ka seda tagasi. Näiteks: “ Hm….sa ei taha, et inimesi oleks!? ......Tõesti?” Laps saab siis sealt ise edasi arutada oma mõtet. Teie liigute jälle tema mõttega kaasa. Niivisi saab laps olla teejuhiks ja saab oma emotsionaalset tasakaalu taastada. Suure tõenäosusega avastate lõpuks koos, et ikkagi on natuke tore ka, kui keegi olemas on, näiteks emme ja issi ja tema ise ka.
Silmside tekitamiseks ollakse lapsega ühel ja samal silmade kõrgusel. Kükitatakse või istutakse. Väga oluline on kehaline kontakt. Kui lapse vajadused on pikka aega olnud rahuldamata, siis võib olla, et ta ei talu kehalist kontakti. Mõni laps talub kehalist kontakti juba loomu poolest kehvemini. Kui laps on vähegi nõus, siis on hea kallistada, patsutada, mängida sõrmedega, lisaks võib koos teha valguse ja varjuga seina peale loomade kujutisi. Võib olla tahab laps teha voodiriietest onni, kus saate koos olla. See suurendab turvatunnet. Mängimisega on nii, et alustage ise ja küllap näete peagi, et laps tuleb uudistama ja lõpus tahab kai se veidi osaleda. Oluline on, et leiate iga päev oma 4aastasele lapsele privaataega, kus olete temaga kahekesi, kus ta ei pea teie tähelepanu eest võitlema väikevennaga, telefoni või telekaga. Arenguliselt on kõige olulisem, et lapsel oleks oma vanematega hea kontakt, siis tulevad ka käelised tegevused, sotsiaalsed oskused jms. oluliselt väiksema vaevaga.
Selleks, et lapsega kontakti taastada, on omakorda kõige olulisem, et teie ise rahuneksite, võtaksite aja maha ja hoiaksite n.ö. oma tassi täis. See on kõige alus. Olen täiesti kindel, et kui te võtate endale aega, lubate süütundel mõneks ajaks kõrvale astuda, siis selgineb ka teie pilk olukorra suhtes. Küllap näete siis ringi vaadates ressursse, mida esmapilgul tähelegi ei pannud. Võib olla märkate siis ka oma vanema poja tugevusi, mida arendades tema enesekindlust suurendada.
Juhul, kui tunnete, et olukorra muutmiseks ja sõlmpunktide lahtiharutamiseks on teil siiski tuge vaja, saate alati aja broneerida meie nõustajate juurde.
Soovin rahulikku meelt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
