Mul on mure kohe seitsmeseks saava tüdruku pärast. Olen mõnel korral leidnud ta asjade hulgast võõra mänguasja või patsikummi. Ühe korra on pisikese mänguasja toonud ka sõbranna kodunt. Peale igat leidmist oleme rääkinud, et varastada ei tohi, kuulab ja väidab, et saab aru, ning enam nii ei tee. Sõbranna koju viisime mänguasja kohe järgmisel päeval tagasi. Lasteaeda oleme samuti alati tagasi viinud. kokku on sellist asjade võtmist olnud neli korda. Kardan, et ajapikku muutub asi sagedasemaks ja näppamine jätkub. Kui küsin, et miks sa nii teed, siis vastab, et nad eputavad oma asjadega. Samas võib öelda, et laps on lasteaias pigem populaarne kui tõrjutud, teda kutsutakse teistele külla, ning sõbrannad käivad temal külas. Seltsib väga kergesti, ning ruttu leiab sõpru.
Laps millestki puudust ei tunne, pigem võib öelda, et ta on teistest jõukamast perest, kodus on oma tuba, ta on pere ainuke laps, ning ema ja isa elavad koos. Peres suuri tülisi ei ole.
See näppamine teeb väga väga muret.
Püüate aru saada, mis ajendab tüdrukut teiste asju näppama ja kuidas sellest kombest lahti saada. Mõistagi on see piinlik teema, küllap ka tüdrukule endale. 7-aastasena saab ta ju aru küll, et teiste asju võtta ei tohi, kuid ega ta ei oskaks ka seletada, miks ta ikka ja jälle nii teeb. Varastamine, pisiasjade näppamine on üks keeruline teema - pole ju otseselt vaja seda asja, mida võetakse ega mõistlikku seletust, miks vaatamata riskile vahele jääda, seda ikka korratakse. Nii ka teie loos. See pole materiaalse puuduse teema. Isegi kui laps nii väidaks, et tal seda asja polnud ja nii väga tahtis seda. Ka teis on suur segadus ja mure.
Leida ühest seletust tüdruku näppamisele on pea võimatu. Teadmata, kes te tüdrukule olete, tahan toetada teie suhtumist selles, et oluline mõista, et tüdruku näppamine võib rääkida tema rahulolematust millegagi, mõnest olulisest puudusest või vajadusest (mittemateriaalse), tema enesetundest, haavatavusest. Mis võib olla see, mida ta tegelikult vajab? Vaatamata populaarsusele võib ta tunda end siiski üksikuna, millestki olulisest ilmajäetuna, väheväärtustatuna, märgatuna, hoituna oma lähedaste poolt. Kuigi ta vihjab teiste eputamisele, puudutab teiste käitumine mõnd temale olulist teemat kasvõi kaudselt. Ma arvan, et ta vajab eelkõige talle oluliste inimestega usalduslikkus ja lähedast suhet. Temaga rääkides pole kasu kui keskenduda sellele, miks ta on näpanud (seda ta ju teab nii, et seda ei tohi, kuid ta ei tea, miks ta seda teeb), pigem sellele, kuidas tal tema enda arvates lasteaias läheb, kuidas ta end sõpradega tunneb, mis vahel enesetunnet riivab, kuid kindlasti ka sellest, kuidas ta end kodus tunneb, mis muret teeb, milliseks tüdrukuks ta end peab, milline olla tahaks, millest unistab (ma ei mõtle asju) ja üldse kõigest, mis võib luua selgust ja aidata kaasa sellele, et tal on keegi, kes teda mõistab ja teda usaldab. Praegu võib ta väga vajada seda, et eelkõige tema vanemad ei näeks teda potentsiaalse näppajana, pigem vajab ta tunnet, et temasse usutakse ja ta on armastatud. Selle tundele toetudes saab ta tulla toime kiusatusega teha piinlikke tegusid.
