Käisime oma 6-aastasega linna ekskursioonil, käikudes, mis oli talle siiski liiga hirmutav. Me küll jätsime kohe ekskursiooni pooleli, kui ta kartma hakkas, kuid tundub, et oma jälje jättis see siiski.
Peale seda on ta hakanud öösiti üles ärkama, kutsub meid enda juurde ja uinub siis kas meie voodis või oma voodis, kui tal kõrval oleme.
Lisaks on tal hirm pimeduse ees või ei julge ta peale vannitoas pesemist minna nt üksi läbi valgustatud elutoa magamistuppa (kuigi tuled põlevad), kuigi me oleme siis ka kodus kas elutoas või vannitoas vms. Ehk et tundub, et ta ei julge üksi olla ei vannitoas ega läbi valgustatud tubade oma tuppa minna vms.
Ma mäletan ka enda lapsepõlvest väga hästi hirmu pimeduse ees või kui ma öösiti ärkasin õudusunenägude peale üles ja oma vanemaid hüüdsin enda juurde. Me räägime-kinnitame talle koguaeg, et kodus ei pea kartma ja et me oleme ju ka siin ja samas annan talle ka mõista, et ma saan aru, et ta kardab, et kui ma laps olin, ma kartsin ka, aga et tegelikult ei ole vaja karta.
Ehk et kas teie oskate palun nõu anda, kuidas me saaksime teda veel toetada jne, et ta saaks oma hirmudest üle või tulebki lihtsalt oodata, et ta suuremaks kasvaks ja ehk läheb varsti mööda?
Ootan hetkel ka teist last, kes peaks sündima veebruari alguses. Aga sellesse ta suhtub praegu hästi ning ma ei tea, kas see tema pimeduse kartuse vms rolli mängib, aga igaks juhuks mainin, et teil oleks üldpilt olemas.
Teie koolieelikust lapsel on tekkinud pimedusekartus, laps ei soovi üksi uinuda, ärkab öösiti ülesse ning kolib teie voodisse; samuti kardab üksi õhtul liikuda vannitoast läbi korteri. Olete püüdnud lapse hirmutunnet normaliseerida, teda igati rahustada.
Vanematena saate aidata oma last, kes juba on hirmul, ikka rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Kindlasti tuleb vältida hirmu/lapse mure naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida.
Hirmunud lapsele on rahustav ja turvatunnet sisendav, kui vanem võtab temaga füüsilise kontakti - silitab pead ja selga, patsutused, kallistused, embuses hoidmine jne.
Kuidas veel last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on näiteks väljendanud, et ta kardab pimedust, - võite seda edasi arendada (olukorras, kus probleemi ei esine!), sõnastades kuuldu ümber, näiteks: "Oma voodis õhtuti on sul raske uinuda, sest kardad pimedust." Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi kerida ja tasapisi selgub, kas hirmu taga on äkki kartus mingite olendite ees, kes voodi all /kapis elavad, kummitused,... või hoopis midagi muud.
See midagi muud võib olla näiteks ka suurenenud vajadus isa ja emaga koos olla, nende lähedust ja kontakti kogeda,- võibolla just seetõttu leitakse põhjus ja tee teie abieluvoodisse...?
Taolistel puhkudel (ja tegelikult alati) on abiks, kui leiate oma lapsele iga päev sina-mina aega ( min 20 minutit), kus toimetate kahekesi. Teete asju, mis lapsele meeldib, räägite asjadest, mis talle olulised, jne. jne. Selline igapäevane "armastuse tassi" täitmine annab lapsele turvatunde ja armastatud-olemise kogemuse, mis võib viia tasapisi ka hirmukuse vähenemiseni.
Lisaks saate juba koostöös lapsega arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus ise uinuma/vannitoast läbi korteri liikuma (abivahendid- ehk on abi võlutegelasest/kangelasest, kelle laps endale abistajaks valib; mõni kaisuloom jne.), julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Kuna laste mõtte- ja fantaasiamaailm erineb meie, täiskasvanute omast ikka suuresti, siis igasugu hirmud on mõneti lapseeas paratamatud. Ka kuueaastase lapse fantaasiamaailm võib talle võrduda reaalsusega ning seetõttu sobivad hirmudest jagusaamiseks igasugu loovad ja lapsepärased tegevused. Näiteks võite proovida joonistamist - paluge lapsel kujutada oma hirmu (vaim, pimedus), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Teile lapsevanematena saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida.
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule, abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
