Kirjutan teile et nõu saada seoses situatsiooniga minu perekonnas. Mina olen lapse vanaema. Lapse ema ning bioloogiline isa (kes on minu poeg) on lahutatud. Lapse isa elab välismaal kuid kord kuus tuleb Eestisse ning umbes üheks nädalavahetuseks kuus võtab last meie juurde. Laps on sündinud 08.2010. Vanemad hakasid eraldi elama siis kui laps oli 4 kuuline.
Lapsel on eavastane areng, ta on aktiivne, rõõmsameelne, siis kui ta külas on ta leaib väga palju erinevat tegevust (meil on veel üks lapselaps samas vanuses, kellega nemad koos aega vedavad), meie püüame iga päev jälutama õues, käime parkides, avaliketest kohtades, mängutubades, basseinis. Lapsega on alati võimalik kokku leppele tulla. Laps käis lasteaiaeda 2013-2014 aastatel kuni Oktoober 2014.
Lugu oli selline, et laps elas koos ema ja vanaemaga (emapoolse vanaemaga). Umbes Septembrist 2014 lapse ema leidsid endale uut meest, ehk nende koos hakas elama lapse kaisuisa. Meie olime kõik muidugi rõõmus selle üle, sest lapse ema ning lapse bioloogilise isaga suhted olid ammu lõpetatud. AGA lapsel tekkisid käitumishäired, mida meie pole märganud, ehk mida meie juuresolekul polnud näha, millest saime teada lapse emalt: Septemberil 2014 Laps hakanud end tuppa sulgema, uksi sulgema, kartma kõike uut. Lasteaeda ei olnud nõus minema. Kodus emotsioonid vahetusid kiiresti. Teatud toimingut ei meeldinud talle – küünte lõikamine, pluuside vahetamine, pesemine. Seoses sellega lapse ema võtis last lasteaiast ning laps viibis päevi otsa emapoolse vanaemaga kodus (vanaema osutas massaaziteenust kodus, ehk laps viibis tema kõrval, kuid reaalselt vanaema oli oma tööga hõivatud). Meie juuresolekul last käitus nii ta on ka varem käitunud, mingeid ukse sulgemist polnud, laps hea meelega läks õue ning mängis sõbrannaga, ehk minu teise lapselapsega.
Lapse ema ning Lapse kaisuisal oli pulm Juunis 2015 ning samas ema sõnalt saime teada, et laps 3 kuud keeldus riidesse panemast, kõndis alasti toas ringi, korterist keeldus väljumast, pead ei lubanud kammida. Meil oli vahepeal periood et meie pole mitu kuud last näinud, ehk ei saa sellist käitumist kommenteeruda. Siis kui peale pulma laps meie juurde tuli siis polnud eriti märku et tal kodus on käitumisraskusi.
Asi läks veelgi raskemaks siis, kui emal ja kaisuisal sündis teine tütar sügisel 2015. Siis laps ei olnud nõus õue minema (ema sõnul) ning käis kodus paljana ringi. Siis kui meie külla laps tuli, väitis ta et ema, kaisuisa ning teine tütar hakavad eraldi elama ning tema hakab elama emapoolse vanaemaga kahekesi. Peale seda meie pole ühtegi korda last näinud, sest suhted läksid pingeliseks ning ema ning vanaema takistasid bioloogilise isa ning lapse kokku saamisi.
Meie püüame aru saada, mis võib põhjustada olukorda, et meie kodus lapsel ei ole neid käitumishäiri, aga ema sõnul lapsekodus on tükk probleeme lapse käitumisega, millest meil polnud ühtegi märku, laps oli ilusti riides, rahulik, viibis õues ning tal polnud soovi kodus istuda paljana. Tunneme muret lapse eest, tundub et laps ei olnud päris õnnelik peale kaisuisa ilmumise nende kodus.
Olete mures oma pojatütre pärast, kellel väljenduvad kodus tõsised käitumishäired. Tüdruku teie juures viibides ei ole te midagi iseäralikku märganud. Lapse vanemad elasid koos vaid väga lühikest aega, siiski olete varasemalt lapselapsega kohtunud pidevalt ning teie juures oli temaga kõik pealtnäha korras. Tõsisem pööre toimus lapse jaoks siis, kui ema leidis uue elukaaslase, kui abielluti, ning eriti kui perre sündis teine laps. Kirjast on raske aru saada, kas pojatütar kohtub praegu regulaarselt oma bioloogilise isaga, nagu väidate kirja alguses, või mitte, nagu väidate kirjas edaspidi. Lasteaias käis tüdruk mõnda aega, hiljem on olnud kodus ema või teise vanaemaga, kelle juurde ta suundus elama pärast väikese õe sündi.
Teie kirjeldatud lugu on kurb. Ilma isata kasvamine on lapse jaoks juba iseenesest pingeid tekitav – kaks teineteist täiendavat, tasakaalustavat vanemat on looduse poolt ette määratud kasvukeskkond. Kui seda ei ole, võivad lapsel ilmneda sisemised pinged, mis võivad väljenduda erinevat moodi. Kindlasti on abiks lähedaste ring lapse ümber, näiteks vanaemad, vanaisad, kasuvanemad. Esmane kiindumussuhe tekib lapsel siiski tavaliselt emaga. Kui last on kasvatamas ema üksi, siis võib ema ja lapse vaheline ühendus muutuda ülitugevaks ja iga suurem muutus ja perre lisandunud uus liige võib selle tasakaalu paigast ära viia. Teie kirja põhjal tundub, et teie pojatütrele mõjus väga raskelt ema uue mehe ilmumine perekonda. Lapsel tekkis hirm kaotada ema, ta ei suutnud kohaneda sellega, et ema tähelepanu ja ressursid ei kuulu enam ainult temale, ilmselt tekkis hirm emast üldse ilma jääda. Käitumishäired võivad olla ka lapse alateadlik püüd saada ema tähelepanu ja aega. Teie kirjeldatu põhjal oli tegu ekstreemse reaktsiooniga peres toimunud muutusele ja lapse äärmusliku stressiga. Ehk oleks saanud last paremini toetada, temaga sügavamalt kontaktis olla ja mõista, rääkida, hirmud maandada, spetsialisti abi otsida.
Kirjutate, et lapse käitumuslikud veidrused ilmnevad vaid kodus. Ühest küljest peate mõtlema, kuivõrd täielik ja tõene on info, mida olete saanud. Teisalt, on täiesti tavapärane ja normaalne, et laps kontrollib end väljaspool kodu, ta surub seal alla oma vajadused, hirmud, negatiivsed tunded. Koduses keskkonnas laseb laps aga kõik enda sisse kogunenud pinged ja emotsioonid välja. Kodu peab olema piisavalt turvaline koht ja ema (ja isa) peavad olema need, kes peavad suutma lapse ärevuse, kurbuse, vihaga toime tulla nii, et need saaks väljenduda toetavas keskkonnas ega peaks muutuma äärmuslikeks käitumis- ja tundereaktsioonideks.
Keeruline on kommenteerida otsust hoida laps eemal bioloogilisest isast ning isapoolsest vanaemast, kellega lapsel oli olnud regulaarne suhtlus. Lahutuse ja muu taolise suurema muutuse korral on vajalik lapsele säilitada harjumuspärane rutiin ja elukorraldus nii maksimaalsel määral, nagu antud olukorras vähegi võimalik. Kui laps eraldati ka emast ja ta suundus elama teise vanaema juurde, juhtuski halvim, mida laps kartis – emast ilma jäämine. See oli kahtlemata taas lapsele väga suur trauma. Soovitaksin tüdruku asjus konsulteerida spetsialistiga – lastepsühholoogi, lastepsühhiaatri, pereterapeudi või perenõustajaga, et teda kiiresti aidata. Järgmisel aastal on lapsel ees kooliminek, mis on väga oluline ja keeruline muutus lapsele ning eeldab, et laps on sotsiaalselt ja psüühiliselt stabiilne ja küps.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
