Huvitab selline küsimus, kaua lapsed mäletavad midagi ning kuidas aega möödumisega nende vastused "usaldusväärsed" on? Näiteks kui sündmusest on möödunud 4 kuud või siis sündmusest möödus 8 kuud? Laps just sai 6.aastaseks (tütarlaps) ning räägib halba isast kellega kohtus regulaarselt 2012-2015. aastal umbes kord kuus nädalavahetuseks (vanemad elavad eraldi juba 5 aastat). Kuigi lapse jutt ei vasta tõele (näiteks väidab et lapse ise on narkoman ning teda peaks vangla panna), ning mida kauem aeg nende viimasest kohtumisest läheb seda rohkem laps välja mõtleb/räägib asju.
Laps palju aega veedab lapse vanaemaga, kes ei talu lapse bioloogilist isat üldse ning lapsele sedast räägib ka, võibolla ka mõtleb midagi välja.
Kuidas saaks ikkagi aru kas räägib last tõtt või mitte? (narkomaan isa kindlasti ei ole ) Kas on mingeid vihjed/nipped, millele tähelepanu pöörata et eraldada mis ta räägib "vanaema" sõnadest ning mis ta "tõesti" mäletab.
Kirjeldate 6-aastast tüdrukut, kes räägib tõele mittevastavaid fakte oma isa kohta. Soovite teada, kui kaua lapsed juhtunut mäletavad, kuivõrd võib lapse väljaütlemisi uskuda ja usaldada või kui palju võib neis olla väljamõeldist ning vanaema mõju.
Üldiselt on mäletamine sellises vanuses juba suhteliselt hästi välja arenenud. Küll aga võivad mälupildid faktide ja läbielatud sündmuste kohta aja möödudes moonduda, eriti kui tegu oli lapse jaoks pingelise või arusaamatu olukorra/sündmustega.
Kui alustada veidi kaugemalt, siis sellises eas laste puhul on valetamise puhul tegemist enamasti kahe peamise põhjusega. Nad valetavad kas sellepärast, et kardavad oma vanemaid, kes on liiga karmid. Siis nad moonutavad ja ilustavad tegelikkust või varjavad juhtunut, sest on hirmul vanema reaktsiooni pärast. Teine põhjus on see, et lapsed ei tea veel täpselt lubatu ja lubamatu piire ja nende fantaasiamaailm võib olla lai, mistõttu nad võivad oma fantaasia ja tegeliku segi ajada, seejuures kellelegi midagi halba soovimata. Teinekord juhtub, et laps kujutleb midagi nii elavalt ette, et talle hakkab tõemeeli tunduma, et asi oligi just nõnda. Kolmandal juhul kasutab laps valetamist tähelepanu püüdmiseks või oma eesmärgi saavutamiseks – kui tema vajadused on rahuldamata, siis proovib laps vahel enesegi teadmata sellest vanematele märku anda, kasutades erinevaid vahendeid, kaasa arvatud valetamine.
Nii ehk teisiti, lapse valetamisesse tuleks suhtuda tõsiselt. Tähelepanu tuleks pöörata esmajoones lapse vajadustele ja mitte rõhuda niivõrd tõe ja vale eristamisele. On küll oluline õpetada last tõe ja vale vahel vahet tegema, kuid tõde ei saa olla eraldiseisev ja ülimuslik eesmärk ükskõik mis hinnaga. Olulisim on mõista ja aru saada, MIKS laps valetab, mis on selle taga. Kuna iga laps kasvab peres, on kõik tema käitumised seotud paljuski sellega, mis peres ja peresuhetes toimub. Teie kirjeldatud tüdruk on läbi elanud ema-isa lahkumineku, mis põhjustab lapses hulga stressi, teaedvustamata hirme ja emotsioone. Nagu aru saan, ei ole viimasel ajal tema kontakt isaga olnud regulaarne, ka see võib temas tugevaid tundeid põhjustada. Olukorra teeb veel raskemaks vanaema, kes lapsele tema isast halba räägib. Sellisel juhul ei saa last valetamises süüdistada. Ta proovib oma pingetega toime tulla nii hästi või halvasti kui ta oskab.
Lapsega usalduslikku suhet üles ehitades, temaga vestelda, teda siiralt ja huviga kuulates ning mõista püüdes, tema mõttemaailma sügavamate soppideni jõudes on võimalik ka eristada, kas laps kujutab ise teatud asju ette või on kuulnud neid vanaema käest. On sõnu ja väljendeid, mida laps ise ei tunne (nt narkomaania), ta on kuulnud neid kellegi täiskasvanu käest või kuulnud/näinud meedia vahendusel. Arvan, et tähtsam kui analüüsida, mis on lapse valede päritolu, on talle vajalikku lähedust, armastust ja toetust pakkuda. Päris kindlasti ei ole aktsepteeritav see, kui keegi lähedastest täiskasvanutest räägib lapse bioloogilistest vanematest halba, ükskõik kas sellel on tõepõhja all või mitte. Tuleks ka lapsele selgitada, et fantaseerimisega võib teisele inimesel halba teha, kui räägitakse midagi halba, mida teine inimene teinud ei ole. Proovige kasvatada temas empaatiat näidetega, mis on tema endaga seotud – näiteks kirjeldage talle olukorda, kui keegi valetaks tema kohta midagi, mille pärast teised teda enam oma kampa ei taha, et ta prooviks ette kujutada, mis tunne tal oleks.
Kokkuvõttes, positiivne eeskuju täiskasvanute poolt, avatud dialoogi pidamine lapsega, lapse mõistmine ja toetamine on kõik head tööriistad mitte üksnes valetamise vähendamiseks vaid ka armastusel, lähedusel ja usaldusel põhinevate omavaheliste suhete loomiseks.
) Kas on mingeid vihjed/nipped, millele tähelepanu pöörata et eraldada mis ta räägib "vanaema" sõnadest ning mis ta "tõesti" mäletab.