Minul on kaks pisikest kellest üks on hetkel 1a ja 10k. Ta on olnud alati hästi rahulik ja selline väga tark tüdruk. Ta räägib, oskab potil käia jne. Nüüd mulle tunduks nagu tal hakkaks katsetamine ja see hull 2a jonnihood. Talle ei sobi midagi. Näiteks vend võtab raamatu, siis tema kohe tahab seda raamatut. Tirib asju, jonnib ja talle ei sobi mitte midagi. Ma arvan, et katsetab piire ja ma tahaksin talle siis need piirid seada. Ma olen mõelnud rahunemise toolile, aga ma ei tea kas nii väike saaks aru? Samas on ta ju väga tark ja mõistab peaaegu kõike! Ma natukene kardan teda karistada, sest meil on olnud väga imeilus suhe ja ma ei taha seda kaotada. Ma olen proovinud teda süles rahustada, aga vahest ta ei tahagi süles olla ja rahuneda.. Ma arvan, et selle rahustamisega ma saaksin isegi hakkama, aga sellega kuidas talle selgeks teha, et ta ei saa kõike mida ta tahab jääks ma natukene hätta, sest ta lihtsalt ei kuula ja ma tunnen kuidas ma vaikselt lähen hulluks..
Poiss on muidu väga tubli ja korralik laps, aga sõpradega hakkab tal mingi eputamine pihta ja siis tuleb ka jonn. Üldiselt olen ma seda vältinud ja temast mitte välja teinud! Kuigi mänguväljakul üle tänava karjumine ei ole kõige ägedam asi. Muidu on poiss väga sõnakuulelik ja hea laps!
Mure ongi selles jonnis, et mida teha pisikesega ja kuidas mänguväljakul last sõna kuulama panna. Kodus olen kasutanud ka tooli ja seda pole pidanud ammu enam kasutama!
Teil on kaks last, kellest pisem on 1 a ja 10 kuune. Tundub, et suurem laps on mõned aastad vanem.
Väga meeldiv on, et mainite just suhet. Arvan, et suhe ongi kõige olulisem, mis lapsel kasvamiseks vaja. Olen teiega nõus, et 2. eluaasta paiku katsetab laps piire, aga eks ta teeb seda erinevatel etappidel pea täiskasvanueani välja. Väga oluline on aru saada, miks laps 2 aastaselt käitub ühtemoodi ja 3 aastaselt natuke teistmoodi. 2 aastane laps on juba mõistnud, et ta on omaette isiksus ja isiksusena ta siis ka üritab käituda. Loomulikult teeb ta seda nii nagu tema vanus ehk siis arenguline etapp võimaldab. Selles etapis võiks lubada lapsel teha võimalikult palju lihtsaid valikuid Näiteks, kas ehitada torni või mängida nukuga, kas panna selga roosa või punane kleit, kas juua morssi või vett jne. Laps harjutab niiviisi oma minatunnetust. Samuti on kasulik jagada lapsele informatsiooni, kuidas asjad käivad. Näiteks märja ilmaga paneme kummikud ja kuiva ilmaga kingad. Kui on õue minek, siis palume lapsel otsustada, milliseid jalanõusid täna kasutada. See ongi üks osa piiride panekust- ehk siis piiride seadmine on eelkõige ennetamine. Lisaks saab valikute tegemise käigus hoo sisse lapse otsmikuajau, ehk see aju osa, mis vastutab ratsionaalse mõtlemise eest. Otsmikuaju võimaldab lapsel oma peas luua korda ja süsteemi ning aitab tulevikus rahustada emotsionaalseid torme.
Kui laps teeb midagi ebasoovitut, peaks lapsevanem end läbi mina- sõnumi kehtestama ja siis vajadusel last rahustama:“Ma saan aru, et see oli sinu soov, aga ma ei saa lubada sul seda teha!” Rahuneiseks mõjub kõige rohkem kehaline kontakt, sülle võtmine, kallistamine. Kui on kiire või keeruline olukord või kui laps kahjustab ennast või teisi, siis tuleb lihtsalt öelda “stop!” ja see tegevus lõpetada. Ka see on piiride seadmine. Pärast peab suure tõenäosusega aitama jälle lapsel rahuneda. Kui te olete otsustanud kasutada rahunemistooli, siis peaksite hoolitsema selle eest, et see olekski rahunemiseks ja mitte mõeldud karistusena.
Põhimõtteliselt on ka vanema lapse puhul kasutatavad valikud samad: lapse vanusega arvestamine, piiride seadmine, eriti ennetamise läbi, vajadusel mina- sõnumid ja enesekehtestamine.
Kui teil jääb vähegi kahe lapse kõrvalt mahti, siis soovitan uurida raamatut: Isabelle Filliozat, “Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat”
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
