Mure selline, et 7a. tüdruk on väga kartlik ja pelglik. Pelglik on ta ta juba väga pikalt. Kui ta veel lasteaias käis siis ta ei tahtnud seal käija selle pärast et ta ei soovi õppida. Rääkisin õpetajatega ja nad ütlesid, et ta ei julge vastata kuna kardab vastuses eksida, kuigi ta teab õiget vastust. Nüüd on ta juba 1. klassis ja ei julge mulle ette lugedea. Küsisin kas sa loed mulle aabitsast ette, sellele ta vastas ei taha sulle lugeda sa hakkad mind parandama ja õpetama. Parema meelega ta loeb oma 3a. vennale ette.
Teine mure on siis selline. Elame 3. korrusel ja laps ei julge üksi koridoris käija. Ta ei lähe üksi õue, eelmine suvi ta mõned korrad käis iseseisvalt õues mängimas ja ühel päeval enam ei läinud. Nüüd on hirm veel suurem kuna selle aasta alguses oli meie majas 2 surma juhtumit. Keeldub katekooriliselt üksi tuppa minemast et midagi tuua kui koos õues oleme (ennem seda tegi).Küsisin mida ta kardab ta vastas et kiirabi tuleb järsku mulle vastu. Oleme saanud selle üksi kodus olemisega nii kaugele et ta on nõus nii kaua üksi olema kui poes ära käin (pood maja kõrval). Koolis olen klassijuhatajat sellest murest informeerinud ja sain ta pikapäevarühma kust suur õde võtab ta ja lähevad koos koju. Nüüd juhtus selline asi koolis. Noorem ootas suuremat, et koju minna aga koolitädi saatis ta koju (kodu kooli juures). Suurem otsis väikest õde paaniliselt taga, see tädi siis lõpuks ütles et oli õe koju saatnud. Suurem õde leidis õe siis maja välistrepil istumas ja paaniliselt nutmas. Õhtul oli vanemal õel tantsutrenn ja kuna see algab 17,00 siis oleks noorem pidanud kuskil 15-20min kodus olema kui ma oleks jõudnud koju(nii leppisime hommikul kokku). Kahjuks ei julgenud enam noorem üksi koju jääda ja õde võttis ta trenni kaasa.
Kuidas saada nendest hirmudest vabaks ja kuidas aidata teda enesekindlam olla ?
Ütlete, et teil on kartlik, ehk siis häbelik laps. See on talle omane isiksuse omapära, ta on selline olnud aastaid. Häbelikkus on igati normaalne iseloomujoon. Seda täheldatakse umbes 15%-l lastest. Esmakordselt ilmneb häbelikkus kaheaastaselt. Kuid pole sugugi reegel, et häbelikest lastest kasvavad ka häbelikud täiskasvanud.
Mida häbelik/kartlik laps vajab, on täiskasvanute mõistvus ja toetus. Teil tuleb vanemana lihtsalt oma lapse eripära aktsepteerida (see võib olla keeruline, eriti kui ise olete teist tüüpi) ja võtta teda sellisena, nagu ta on.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida.
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata, sõnastades kuuldu ümber. Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi suunata ning last kuulata, teda mõista. Ning edasi koostöös arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus näiteks kodumaja koridoris üksi liikuma või kodus pool tundi üksi olema (abivahendid- miks mitte endaga kaasas kanda mõnda pisikest lemmikmänguasja, mis sisendaks talle julgust; kodus üksi olles mängib ta lemmikmuusika või film, jne.) - julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu, ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb või pahane).
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
