Kui vana laps on piisavalt arenenud, et aru saada keelamisest?
Siiani olen eelistanud beebi koduse ruumi kohandada selliselt, et ta saaks ohutult ringi uurida ja et ma ei peaks pidevalt keelama. Mingil hetkel tuleks ilmselt lapse jaoks ka mingeid piire seadma hakata?
Soovite aru pidada teemal, kui vana peaks olema laps, et talle piire seada, millal ta hakkab keeldudest aru saama. Teie kirjast ei selgu, mis vanuses on teie beebi. Igal juhul olete teinud õigesti muutes lapse keskkkonna võimalikult ohutuks, et ta saaks vabalt maailma enda ümber avastada, ilma et te peaks kogu aeg liigselt muretsema lapse enda või teda ümbritseva keskkonna heaolu pärast. Samuti olete õigel teel, kui räägite piiride seadmisest. Suhtlemises lapsega saabki eristada tinglikult kahte erinevat lähenemist – käsud/keelud või piiride seadmine. Viimatimainitud kasvatusviis soosib tunduvalt enam lapse ja vanema suhet ning lapse enesehinnagu arengut.
Lihtsamatest piirdest „Ei tohi“, „Ei saa“ saab aru juba alla aastane laps. Beebid õpivad lubatud ja lubamatut käitumist lisaks sõnadele ka ema/isa hääletoonist, näoilmest, kehakeelest. Algul piisab beebile sellest, kui öelda rahulikult, kuid kindlalt „Ei tohi“ ning temalt keelatud asi ära võtta või soovimatu tegevus lõpetada. Mida aasta edasi, seda nüansirikkamaks muutub lapse keelamise ja käskimise „maailm“.
Meeles tasub ehk pidada paari asja selle temaatikadga seoses. Esiteks on lapsel vaja õppida ka oma kogemustest - et ta ka näeks ja kogeks, mis on tema toimetamiste tagajärg. See on märksa mõjusam õppimisviis kui õppida pelgalt vanemate suuniste kaudu. Kindlad keelud on teatud olukordades vajalikud – eelkõige selle puhul, mis puudutavad lapse otsest ohutust – nt üksi autoteele või veekogu lähedale minek, tikkudega või kodukemikaalidega mängimine, poriste kummikutega tuppa minek jne. Neid võib nimetada ka reegliteks. Nende reeglite osas peab kehtima järjekindlus. Kord lubamine, siis jälle keelamine ning vastukäivad sõnumid ajavad lapse segadusse.
Enamasti on aga igapäevaolukordades soovitatav seada piire. Piirideks nimetatakse enda isiklike vajaduste ja oma terviklikkuse eest seismist. Vanema olulisim roll ongi õpetada last arvestama teiste piiridega ja ka enda piiride eest seisma. Suure hulga reeglite ja keeldude asemel võiks ema/isa väljendada mina-keeles oma piire ja vajadusi. Näiteks, „Ma ei taha, et sa mind lööd, mul on valus ja ma muutun kurvaks“, „Ma ei taha, et sa tassiga mängid, see võib maha kukkuda ja katki minna“.
Kokkuvõttes, kuigi selged piirid on väga olulised, tuleb piire seada mõistlikus koguses. Kui lapse elus on liiga palju reegleid, kahjustab see tema otsustusvõime ja iseseisvumise arengut. Ka teine äärmus on samavõrra halb – kui piirid puuduvad, siis tekib lapsel paradoksaalsel moel ebaturvalise tunne ja tunne, et vanemad temast ei hooli. Igal juhul peavad lapsed teadma, mis tagajärjed on sobimatul käitumisel – kas siis ema/isa piiride kahjustamine, enda ohtu seadmine või ümbritseva keskkonna rikkumine.
Enesekehtestamise ja mina-sõnumite teemal saate lugeda ka: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
