Tere, olen hädas oma 4-aastase tütrega.
Ta käib küll lasteaias, aga suudab igatepidi mu üle kavaldada. Ehk kuidas teha nii et ta ise hakkaks riidesse panema, jalanõud jalga jne ? Hommik algab sellega et nõutakse et emme paneb kõik asjad, lasteaias emme paneb jalanõud jalga (motiveerimisega ütleb, et siiis ta paneb ühe jalanõu, emme siis peab teise panema)
Muidu kui tal endal motivatsioon, siis tegelt ta paneb kodus pidevalt ise ainult riidesse ( juba kahe aastasest saadik, ta muidu ei luba enda tuppagi kui riietub, riideid ei tohi ka ma valida, vaid ainult tema ise, ei toimi enam ammu see et ta valib kahe riide vahel, siis tahab "olematut" kolmandat) jne.
Hommikuse riidessesaamise teema ümber käib teil kodus ja lasteaias pidevalt üks suur trall, seda vaatamata sellele, et teie neljaaastane tütar suudab end juba täiesti ise riietada. Mõtlete, kas tegu on lapse õpitud abituse või hoopis kavaldamisega.
Kui mõelda, et laps palub teilt abi milleski, millega temavanune ise hakkama saab, võib küsida endalt- milline sõnum sellise käitumise taga on (ja mis ei pruugimi ilmtingimata riietamise endaga üldsegi seotud olla).
Laste (ja üldse inimeste) käitumine on alati vajaduspõhine,- kui nii mõelda, mis võiks olla teie tütre tegelik vajadus, kui ta soovib, et just teie teda aitaksite riidesse panna?
Võibolla tunneb ta end ebakindlalt mingis oma elu aspektis (lasteaed), mistõttu soovib teie lähedust, kontakti, et teie aitate teda.
Võib olla on tegu tähelepanuvajadusega.
Millal teie laps üldiselt saab vanemate tähelepanu ja kas see on pigem positiivne, või negatiivset laadi.
Kui laps saab tähelepanu, mida ta vajab, läbi ebakohase käitumise (sest seda täiskasvanu märkab ja reageerib kindlasti), siis selline käitumine jätkub. Lapse jaoks pole vahet, millist tähelepanu ta vanematelt saab, tähelepanu on eesmärk ja selle nimel ta alateadlikult käitub. Iga lapse vajadus on olla oma vanematele oluline, väärtuslik ja armastatud. Proovige olla hästi tundlik/tähelepanelik oma lapse osas, märgake tema vastuvõetavaid, teid rõõmustavaid, meeldivaid käitumisi, tegevusi- ning nende ilmnedes andke alati lapsele neist teada. Positiivset rõhutades, seda esile tõstes on sellisel käitumisel kalduvus suureneda (nagu ka negatiivset rõhutades on tulemuseks ebakohase käitumise suurenemine- seega ei soovita pahandada lapsega tema riidessepaneku soovi kuuldes!).
Alati on lapsi koostööle kergem saada läbi mängulisuse. Olge loov võimaluste leidmisel, kaasake ka laps ideede genereerimisse.
Samuti võib lapsele siiralt tunnistada, et olete ikka täitsa jännis ja vajate lapse abi. Siis kasutage kolmeosalist kehtestavat minasõnumit oma probleemi kirjeldamiseks (vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/suhtlemisoskuste-kkk-4/), edasi kuulake oma last, kehtestage vajadusel uuesti, taas kuulake last jne., kuni olukord on mõlemale osapoolele selgem ja teineteist on mõistetud (miks teile on oluline, et laps saaks ise riidesse; mida riidessepaneku tempo lapsele tähendab, mis vajadus seal taga on)... tasapisi leiate ehk lahenduse murele. Lahenduseks võib olla see, et leiate ekstra aega tütrega tegelemiseks iga päev (kasvõi 20 minutit), või vajab ta üksiolekut, et ilma kõrvaliste segajateta riidesse saada...jne- sõltuvalt sellest, mis kuulates ilmnes.
Kokkuvõtteks- kuna pahandamine/premeerimised ja karistused ei tööta, proovige rohkem jagada lapsele positiivset tagasisidet. Mängulisus, teineteise tegelike vajaduste mõistmine ja koostöö, keskkonna kohandamine, need on võimalused, mida julgen soovitada alternatiividena.
