Minu poja (4a) kardab kohutavalt pimedust. Kui õhtul magamamineku aeg, siis peab tuli põlema jääma ja mina pean ootama, kuni ta magama jääb. Muidu ei ole unest juttugi!! Olen küll seletanud, et pimeduses ei ole kedagi, emme on kohe kõrval toas, kuid see ei aita. Ta lihtsalt ei ole nõus üksi jääma. Ma ei saa aru, millest see suur pimeduse kartus on tekkinud. Just viimase poole aasta jooksul on asi täitsa hulluks läinud.
Kas kellelgi on sama probleem olnud, mida olete teinud?
Meie tüdrik kartis ka mingi aeg pimedust. Samamoodi jätsime tule põlema. Mingil hetkel aga läks see üle. Ta nimelt jõudis ise järeldusele, et koll ikkagi ei ela kapis, kuna kapp on talle liiga väike
Õnneks ei ole koll ka mujale kolinud!
Väikesed lapsed kardavad sageli igasuguseid asju. Pimedus on enimlevinud. Kindlasti võiks öölamp põleda või siis toauks praokile jääda. Mingi aja möödudes võivad hirmud ise kaduda. Minu kogemused on näidanud, et hästi aitab hirmu vormistamine kas siis pildis või, miks ka mitte, savis. Ehk siis lasta lapsel kardetav koll paberile joonistada ja siis see paber kuhugi kindlasse kohta ära panna. Näiteks sahtlisse luku taha või siis võib joonistatud kolli ka issi-emme tööjuurde viia. Sageli kujutatakse hirmujoonistustes kolle päris armsate elukatena. Võib ka juhtuda, et laps kardetud kollile naerusuu joonistab. Muidugi tasub lapse tähelepaanu sellele ka juhtida
Mis lastele veel meeldib on hirmude, valu ja jonni "äraviskamise" mäng. Lapsele seletada, et hirm on tunne, mida saab kinni püüda ja siis minema visata. Hea võimalus kinnipüütud hirmust vabanemiseks on lasta hirm kraanikausist koos veega alla või siis isegi vetsupotist alla Kui seda ise heatujuliselt ja naljaga teha, siis ei saa ka laps pikalt hirmunuks ja nutuseks jääda. Lisaks sellele võib hirmu "äraviskamisest" saada rituaal, mis omakorda tagab lapsele turvalisust ja tunde, et asjad on kontrolli all.
Mingisugune hirmuperiood tuleb vist ikka kõigil kunagi läbi elada. Kõige vanema tütrega (1 oli mul ja mu mehel just tema 5-6ste eluaastate ajal kibekiire tööaeg, kui ta pidi sagedasti üksi koju jääma (no poolvabatahtlikult ütleme). Nüüd on ta öelnud küll, et noil õhtutel oli ta seda elutuba ikka päris mitme kolliga jaganud, lisaks esikupeegli nõid ja hirmu ei olnud temasõnul mitte vähe. Aga ta ilmselt õppis tasapisi ise oma kartusest üle olema. JA seda koguni lõpupoolse järelduseni, et kuna ta mingit kummitust oma pikkade õhtute jooksul kunagi ei näinud, polegi vaimudemaailma ega mingit teispoolsust olemas. Olgu sellega kuidas on, aga kindlam tunne on küll kui kõledatel õhtutel tütar ka kodus on
Aga pöördudes autori juurde tagasi, siis iga laps on erinev. Kui ta ikka spetsiaalselt nõuab sinu kohalolekut, siis eks tal seda vist ka vaja on. Hirmudest lahtiisaamisest tähtsam on siiski see, et turvatunne jääks. Nii et minu arvamus on, et kui jaksu ja võimalust, võiksid ju paar minutit talle pühendada.
