mul on mure oma hiljuti 2a saanud tütrega. Nimelt kakab ta teadlikult püksi, ta küll enamasti tunneb, et tal on kakahäda tulemas, ta küsib potile ja ütleb kaka, aga kui me sinna läheme, siis keeldub istumast . Enamasti kükitab hoopis kuskil ja kakab püksi. Pissid saame potti alates 1a11k vanuselt. Oleme ka kakad juhuslikult mõned üksikud korrad saanud, aga ta ehmub kuidagi pärast potti kakamist nii ära ja tundub, et tekib nagu hirm. Kui ta pisem oli ja saime juhuslikult kaka potti, siis ta keeldus tükk aega sinna istumast. Päris mähkmevabad me hetkel pole,sest õues käies pissib tihti püksi, sest pole nõus kuskil mujal potile istumast, samuti ei lase mul end poti kohal hoida. Mulle jääb mulje, et probleem oleks justkui rohkem psühholoogiline?
Te olete märganud, et tütrel on vastumeelsus potti kakamise ees, kuigi omab kontrolli ja annab märku, millal vaja soolt tühjendada. Väga võimalik, et tegemist on eakohase käitumisega ja hirmuga, mis on kuidagi potti kakamisega seotud ning need mured leevenevad aja jooksul, kui lapsel survet mitte avaldada ning kakamisega miski negatiivset ei seostu. Selles vanuses lapsed on ju ülipüüdlikud tegema vanematele rõõmu, täitma nende ootusi, kuid samal ajal üha enam näitavad üles ka oma tahet ja üritavad ise asjade üle kontrolli saada. Selles vanuses on poti ümber toimuv üks vägagi oluline teema, mis kas annab lapsele enesekindlust, tahet väljendada või siis kahandab seda.
Võitlus ema-isa heakskiidu ja oma tahte vahel võib vahel viia vastakate tunneteni ning tekitada kahestele nii omast trotslikust, kuid praegu näib, et see ei pruugi olla seletus, miks teie tütar potti kakamisest keeldub.
Selles vanuses on veel loomulik omistada elututele asjadele elusasjade omadusi (nt kõik mis liigub-muutub on elus, nt pilved, puud, tuul, päike jms). Nii võib kõik see, mis tema kehast väljub olla samuti elus asi. Samuti võib lihtsalt olla nii, et tema jaoks ongi kaka potis miski, mida ta kes-teab-miks pelgab. Mis ka lapse pelglikkust tekitab, kindlasti tuleb vältida tema sundimist, st vältida mistahes negatiivseid seosed ja ka tema noomimist, mis tekitaks lisaprobleemi – ta on halb ega suuda täita ootusi.
Võimalik, et aitaks mõni eakohane seos, mis aitaks mõista, et kaka potis on üks loomulik ja tore nähtus. Püüdke leida mõni sobiv olukord ja teda nö kakaga tuttavamaks teha, kui nii võib öelda. Ma ei tea, mis täpsemalt oleks, aga kui kujutlusi jätkata, siis näiteks mõne teise lapsega kõrvuti pottides kakada ja siis oma saavutust potis imetleda võiks ületada tõrksuse ja pidada toimingut tavaliseks või koguni huvitavaks. Võtke loomulikult oma toiminguid WC-s, miks ka mitte öelda ja näidata, mida suured inimesed potti teevad, sobivad asjatoimingute tutvustajateks võivad olla ka lemmikloomad. Meenub ka raamat kakast ja kevadest (A.Kivirähk). Samas ärge ehmuge kui mingil hetkel laps näiteks joonistab või voolib midagi kaka taolist – see on samuti eakohane ja aitab vabaneda võimalikest psühholoogilistest takistustest.
Kuid jah, vältida tuleks ka liialdatud huvi tekitamist, kuid mõningane huvi võiks olla praegu asjakohane. Mis aga peaasi, et te ise võtaksite asja loomulikult ja ka muretult, siis laabuvad peagi ka lapse jaoks asjad loomulikku rada pidi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
