Tere! Meil peres mure 5-aastase poisi käitumisega ja just eriti õhtuti kui on magama mneku aeg. Ligi kuu aega pea igal õhtul on üritab poiss tungida jõuga meie tuppa ja meie voodisse magama keeldudes magamast omas voodis lastetoas, mida jagab oma 2-aastase õega. Õhtused nö kaklused kestavad kohati kuni poole kaheni öösel. Enne seda oli kõik rahulik kaks kuud kui kolisime uude majja. Lisaks on samal ajal tekkinud ka lapsepoolne kontroll vanemate liikumise üle kus näiteks ei saa rahulikult vanemae toa juurde kuuluvasse wc'sse minna ilma et ei tuldaks ja tungitaks tuppa. Sama kehtib ka pesemas käimise kohta, ei tohi käia õues aiatöid teemas jne. Oleme abikaasaga juba täitsa ära kurnatud ja üpris suure unevõlaga. Päeval suudab ta enam-vähem korralikult käituda kuid ärritub päris kergelt väikeste asjade ja ebaõnnestumiste peale. Lisaks häirib tede ka väike õde kes tema mängimisi segab. Arvame, et see on tema huvi ka mängimise vastu vähendanud. Oleme püüdnud tema jaoks ainult temale mõeldud aega ja tegevusi leida, kuid ei ole aidanud.
Teie 5-aastane poeg käitub viimasel ajal murettekitavalt. Olete püüdnud leida tema jaoks piisavalt privaataega, kuid teile tundub, et see ei ole muutnud lapse käitumist.
Kui siiani on lapse areng toimunud ilma suuremate murekohtadeta, siis soovitaksin pöörata tähelepanu esmalt lapse vanusest tulenevatele iseärasustele. 5- aastane on küll juba üsna taibukas, kuid tema maailmatõlgendus erineb täiskasvanu omast nagu öö ja päev. 3-4 aastaselt tekkiv kujutlusvõime viib väikelapse muinasjutumaailma, kus elavad tondid ja palju teisi halbade kavatsustega tegelasi. Lapsel võivad olla tekkinud hirmud, mida ta alati isegi seletada ei oska. Ka 5-aastaselt on lapse jaoks unenägu, muinasjutt või multikas päris reaalsus.
Teiseks soovitan mõelda, millisel hetkel toimus muutus lapse käitumises. Teie kirjast selgub, et olete kolinud uude majja. Kuigi uus elupaik on kindlasti positiivne muutus perele, on lapse jaoks see esialgu ka suur stressiallikas. Kõik on teistmoodi, lõhnad on teistsugused, ruumi on nii palju, et ema ja isa on pidevalt eemal, terve pere käitub teistmoodi. Ema ja isa on vähem emotsionaalselt kohal, sest nende mõtted on hõivatud uue koduga seotud tegemistega. Pealegi on 2- aastane õde hakanud kindlasti rohkem oma individuaalsust näitama. 2- aastase lapse tegevused on tihtipeale isegi täiskasvanule väljakutse, kuidas siis sellega peaks hakkama saama 5- aastane? Kui mõtlete, siis ehk on lapsel teisigi stressiallikaid. Väikelapsed elavad välja ka pere täiskasvanute stressi. Näiteks ema muretseb, sest peab peagi uuesti tööle minema või isa muretseb kodulaenu tagasimaksmise pärast, lapsed hakkavad ootamatult rahutult käituma.
Lapsed vajavad turvaliseks kasvamiseks stabiilsust. Kui on toimunud muutus, kasvõi uue kodu näol, siis on vaja harjumisaega. Proovige vaadata oma uut kodu 5-aastase lapse vaatenurgast ja aidake tal sellega rahulikult kohaneda. Lapsele ei mõju selgitused, et tulevikus on meil siin tore olla, mul on kiire, teen selle töö ära vms. Laps ei ole võimeline seda mõistma. Tal on vaja turvatunnet kohe. Lapse hirmudele ja pingetele saab jälile, kui korduvalt püüda teda kuulata. Kuulamine tähendab kahte poolt. Kõigepealt olete kohal, lapsega samal kõrgusel, silmsides või kehalises kontaktis ja panete tähele, mida või kuidas laps teile midagi räägib. Te julgustate last oma mõtteid välja ütlema. Kui laps on seda teinud, siis te kindlasti ei mõista teda hukka, ei kritiseeri, ega lükka ümber tema poolt öeldut vaid te peegeldate sõnades lapsele tagasi seda, mida kuulsite. See annab lapsele teadmise, et olete tema jaoks kohal, teda on kuuldud ja tema mõtted on olulised. Lapse emotsionaalne seisund, lapse keha rahuneb, Kui laps saab seeläbi enesekindluse, siis tihtipeale ta arutleb edasi, n.ö. läheb ka sügavamale. Õhutamaks last rääkima, saate te kasutada väljendeid: “Tõesti!?”, “Sulle tundub nii…!?” jne. Vahel saate küsida: “Kas tahaksid teada, mida mina sellest arvan?” Või saate lihtsalt oma arvamust avaldada mina- sõnumite kaudau: “Mulle siiski tundub, et…..” Selline vestlus ei ole loomulikult piiride seadmine. Kui on vaja piire seada, siis tehakse seda selgelt ja üheseltmõistetavalt.
Soovin teile head katsetamist!
Tere! Tänan tagasiside eest. Meil tundub olevat totaalne lapsepoolne manipuleerimine, millega me ei oska kohe kuidagi toime tulla. Nüüd magab ta meie voodis, et vähegi rahu saada ja teised majaelanikud magada saaks. Lisaks on viimasel kahel ööl juurde tulnud tungiv soov, et magama minnes jääks keegi tema und valvama ja kui ei jä, hakkab täiest kõrist kisama emme järgi. Eile näiteks ei saanud me taas õue minna aiatöid tegema ilma et kisama oleks hakanud ja kisa ise oli selline nagu keegi teeks tõeiselt füüsiliselt haiged ja keeldus ka meie voodisse magama minemast kuna kangus oli nii suur ja lõpuks jäi lausa trepihalli magama. Me oleme täiesti nõutud juba ja ei oska selle manipulatsiooniga toime tulla. Ka väike õde saab sealt negatiivset eeskuju.
Olete häiritud, sest teile paistab olukord lapse manipulatsioonina. Laps soovib tungivalt magada teie voodis, ega taha üksi oma voodis uinuda, ta soovib, et ema oleks tema lähedal. Tasub meeles pidada, et mida häirivam näib lapse käitumine, seda suuremas hädas ta tegelikult on. Seega teie laps on millegipärast hädas, oma keeruliste tunnetega kimpus. Nagu nõustaja teile eelmises kirjas vastas, saate uurida lapse hirme, kasutades aktiivset kuulamist. Kuidas seda teha, saate lugeda näiteks meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/ .
Kui teile tundub, et olukorda ei ole võimalik oma jõududega lahendada, julgustan pöörduma perenõustaja või lastega tegeleva psühholoogi vastuvõtule, jõudmaks elukorralduseni, mis sobib kõigile pereliikmetele.
Olen tema ema.
Olen küllaldki veendunud, et tema manipulatsiooni taga peitub hirmu just minust ilma jääda.
Sest see mure kerkis ja süvenes tegelikult kui me jaanipäeval peale magama panemist läksime kodu õuele tuld valvama jne, oli ta paanikas karjuma kukkunud. Maalt koju tulles, jätsin ta üks hommik pooleks tunniks koju ja läksin arstile(Ta ju piisavalt suur)
Aga olukord pöörduski hulluks peale seda... Ei lase välja aeda jne.
Kuidas ma siis temasse usaldust ja julgust süstiks?
Saan ise aru küll, et oleme ise selle põhjustanud, aga parandada seda viga on keerukam.
Ma väga soovin, et poeg tunneks turvaliselt ja hästi omas kodus ja saaks iseendaga hakkama
Nüüd kus te olete leidnud lapse hirmude oletatava allika, on teil lihtsam temaga usalduslikke jutuajamisi pidada. Saate rääkida lapsega näiteks nii:
Teie: "Sa kardad üks toas olla" / "Sa kardad üksi magama jääda".
Laps seepeale ilmselt noogutab.
Teie: "Sulle tundub, et sa oled üksi toas ja nii abitu, keegi ei tule sulle appi".
Laps: "Koletis võib tulla"
Teie: "Koletis võib meie koju tulla?"
laps "Jah, ja .... " (laps täpsustab oma hirmu allikat).
....
Lapse öeldut üle korrates ning püüdes tema tundeid sõnastada, saate aidata hirmudel ilmsiks tulla. Kui tunded on välja öeldud, siis peaks ärevus vähenema ning ühtlasi on võimalik leida olukorrale sobivaid lahendusi.
Kas jätsite lapse üksi koju, kui läksite arsti juure, või oli temaga veel keegi? Kas lapsele võis jääda mulje, et teiega on midagi tõsist lahti, et te ei pruugi arsti juurest tagasi tullagi?
Hetke seis ... ükskõik mida ütlen, mida soovin... ta haugub vastu. Ta ei kuuletu, justkui oleksin kaotanud autoriteetsuse...
Aga jah, jätsin ta omapäi koju, kui käisin tütrega arstil ja sai öeldud, et naaseme poole tunni pärast.
Varem on talle see isegi meeldinud, iseseisvus või nii.
Aga siis ta ei leppinud enam sugugi...
Teisalt on tal tekkinud mingi armukadedus, ta teeb õele liiga. Pahandab ja vahest lööb. Käitub ka ise vahel nagu 2aastane...
Te tunnete, et teie sõnadel ei ole kaalu ning laps ei kuula teid. Lisaks kardab laps üksijäämist. Kui lapse vajadused on täidetud (näiteks ta saab iga päev vanema jagamatut tähelepanu, teda kuulatakse ning tema tundeid peegeldatakse, ja tal on turvaline olla), aga olukord on teie jaoks endiselt häiriv, siis võiks abi olla perenõustaja või lastepsühholoogi vastuvõtust. Psühholoogide kontaktid leiate näiteks siit: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ .
Ma oleks küll ettevaatlik selle viie-aastase koju jätmisega. Kunagi tegin sama vea, olin ise noor ema ja kogenematu, arvasin sama, et viie-aastane on piisavalt suur. Praegu, kasvatades veel kahte last, keskmine peagi viieseks saamas, ei kujutaks ette, et jätaks ta nii pikaks ajaks üksi. Pool tundi on ilmselgelt ju liiga pikk aeg, et ta jõuab hakata muretsema. Endale võib muidugi tunduda, et kõik on ok, ta tahabki seda jne aga nii väike ikkagi ei tea päris täpselt, mida tahab ja jätta see tema otsustada pole ju päris ok. Sellest korrast piisab, et ta jääbki oma vanemaid nö kontrollima, minu poja tegi seda veel kaua, kümneseltki ei julenud väga üksi kodus olla, helistas pidevalt, kui olin tööl, õhtul magama minnes pidi esikust tuli põlema jääma jne. Oleks mul siis olnud need oskused, mida siin nõustajad soovitavad, oleks ehk varemgi jagu saanud tema hirmudest. Ja mulle tundub, et poisid ongi rohkem lähedust vajavad. Mitte, et tüdrukud poleks aga kasvatades mõlemaid, on kuidagi poisid rohkem selle moodi, et vajavad rohkem kindlust ja turvatunnet. Igatahes ei tohiks minu meelest eelkooliealist last üksi koju jätma, iseasi, kui ema läheb õue pesu kuivama panema ja laps on nõus toas olema. Aga kui lähete aeda tööd tegema, saab ju laps kaasa tulla? Lastele meeldib väga kõikides töödes kaasa lüüa, see tähendab nende jaoks nii palju...
