Saan aru, et olete vanemana mures, justkui teie laps ei kuuleks/kuulaks teid. Kuna probleemi kirjeldus on väga napp, saan pakkuda mõningaid üldiseid arusaamu ja mõtteid, kuidas väikeste lastega rääkida. Samuti eeldan, et olete oma lapse puhul välistanud füüsilise kuulmisprobleemi.
Et saada lapse tähelepanu, võiksite minna tema juurde, kükitada tema tasandile, et saada lapsega pilkkontakt. Kindlasti ei tööta kaugelt/teisest toast muuseas rääkimine või hüüdmine. Kui laps on mänguhoos, ei pruugi ta tõepoolest kuulda, kui talle midagi räägite,- seega võite lisaks kükitamisele ka last näiteks õlast puudutada, nimetades samal ajal lapse nime. See tagab, et laps vaatab teile silma, saavutate pilkkontakti ja siis saate rääkida oma soovist või ettepanekust lapsele. Siis ta tõepoolest suunab oma tähelepanu teile ja kuuleb teid.
Kas ta teid ka kuulab,- see juba teine teema. Kuidas vanemana olla mõjus/mõjukas ja samal ajal mitte tarvitada võimu, saavutamaks oma tahtmist? On juba asju, millle üle kaheaastane põnn saab tõesti täiesti ise otsustada- näiteks: kas soovin praegu banaani või ei, või soovin hoopis õuna.
Teisalt on asju, mille üle pigem otsustavad vanemad, näiteks: läheme kõik koos õue jalutama (mitte, et kas sa soovid ka kaasa tulla?), nüüd on uneaeg, söögiaeg, jne.
Kui teile tundub, et laps justkui ei kuula/kuule teid, võib üheks põhjuseks olla ka lapse segadus, ta ei tea lihtsalt, mida valida.
Lisaks eelnevale on märgiline ka suhtlemisviis, kuidas te lapsega räägite, kuidas oma soove/ettepanekuid sõnastate. Mõjukas, ent lapse vajadustega arvestav lapsevanem kasutab suhtlemiseks minakeelt. Lugege sellest viisist lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Ma kasutan kõiki neid võtteid - laskun lapse tasandile, puudutan. Vahel ta vaatab mulle isegi otsa ja laulab või teeb ükstapuha mida muud peale vastamise. Täna vaatas enda naba samal ajal kui ma tema ees kükitasin. Panin oma näo talle täiesti peaaegu vastu nina. Ikka ei midagi. Nüüd just küsisin: "Kas sul kõht on täis?" tema räägib mulle oma käes olevast kivist, et see on suur jne. Ma ütlesin, et jaa, see on tõesti väga suur kivi ja küsisin oma küsimuse uuesti. Ta kordas oma juttu. Mina oma. Nii me siis korrutame. Vastuseid ma ei saa. Kui ma siis võtan midagi kardinaalselt ette - lähen ruumist ära, võtan ta sülle, et teda magama/õue/pissile viia, sest mul on vaja otsustada, siis tekib protest. Ma olen nii väsinud sellest, et ma tihti kaotan kannatuse lihtsalt ja tõstan häält või lähen teise tuppa omaette urisema. Füüsilisi noomitusi meie peres ei kasutata.
Ja ta saab vahel otsustada selle üle, kas ta tuleb minuga onu või tädi juurde või poodi kaasa või tahab jääda teise lapsevanemaga koju.
Ja seda mina keelt ma võin talle laduda palju tahan - nagu hane selga vesi. Füüsiliselt on tal täiesti normaalne kuulmine, räägib täislausetega, kõne areng oli väga varane ja tüdruk ise on tegelikult väga terane.
Teie kirjast saan aru, et lapsega on keeruline kontakti saada, nimetate, et vahel ta vaatab teile otsa, kui temaga räägite. Oma eelmises vastuskirjas, kus soovitasin teil kükitada lapse kõrgusele, et temaga pilkkontakti saada ja teda õlast kergelt puudutada,- võite lisada ka lapse nime nimetamise. Öelge talle samal ajal rahulikult ent kindlalt ka sõnadega, et soovite temaga rääkida, palun vaata mulle otsa!...siis rääkige lühidalt, mida soovite talle öelda või küsida, ning siis paluge lapsel nimetada- mida ema küsis? Sealt võite saada infot, kas laps üldse mõistis teie küsimust/soovi/vm.
Kas vaid teil on lapsega keerukas kontakteeruda, või on sama kogenud ka teised täiskasvanud? Kui sarnane kogemus on ka mitmel teisel, et laps ei reageeri küsimustele, ei tee koostööd, ei anna pilkkontakti (on justkui omas mullis/maailmas), ehk viitab see hoopis lapse autistlikele joontele? (oletus)- sellisel juhul soovitan teha edasisi täpsustavaid uuringuid Tallinna Lastehaigla lastepsühhiaatria osakonnas, vaadake: http://www.lastehaigla.ee/vaikelaste-psuhhiaatriaosakond/
Enamasti on asjad siiski lihtsamad, st jäävad ikka vanemlike oskuste/suhtlemisoskuste taha, seega julgustan teid tulema Gordoni Perekooli koolitusele, tõhusad vanemlikud oskused on abiks nüüd ja edaspidi! Algavate gruppide kohta leiate infot: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Samuti on abi erinevatest kaasaegse kasvatuse käsiraamatutest- isiklikult soovitaksin lugeda Isabelle Filliozat raaamatut: "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat". Raamat selgitab lihtsas keeles, millised on lapse vajadused, miks ta käitub mingil vanemale arusaamatul/vastuvõetamatul moel ja kuidas parimal viisil selliseid olukordi lahendada.
Ma kasutan neid võtteid küll, mida te räägite. Loen ka väga palju ja teie soovitatud raamatud on ammu mitu korda läbi loetud. Gordoni raamat on ka kodus olemas. Lahendust ma leidnud ei ole.
Autistlik ta ei ole, sest mul on aspergeri sündroom, seega teema on liigagi tuttav. Olen teda sünnist saadik jälginud, et ega ometi, sest tean, et see on päritav... Tema on selleks liialt hea suhtleja ja väga avatud uutes olukordades, kohaneb kiiresti. Samas, kui mina temavanuses kangestusin kõige peale, mis toimus kodust väljaspool. Tema tahab näiteks väga lasteaeda ja naudib seltskonda, samal ajal kui mina aga jäin "õudusest, nimega kollektiiv" haigeks. Pilkkontakti hoiab, helid/valgus/lõhnad/materjalid jne ei ärrita, lähedust naudib väga.
Ta teeb nii ka isaga, teistega ei ole tähele pannud, tundub, et teeb vähem, sest mitte ema ja isaga ta ei tunne end nii vabalt. Kui ta parasjagu tegeleb millegagi, siis üsna kindlameelselt keeldub oma tegevust katkestamast, et mõelda mulle vastust.
Kõigepealt vabandan, et kirjale alles nüüd vastan. Perekeskus Sina ja Mina e-nõustamise koordinaator vahetus ning lisaks suvepuhkusele tekkiski vastamisel viivitus. Vabandan veelkord.
Te kirjutasite, et olete väga tuttav autistlike inimeste iseloomulike joontega, sest Teil endal on aspergeri sündroom. Te tõite välja, et Teie lapsel puuduvad need omadused, mis iseloomustasid Teie lapsepõlve raskusi.
Kirjutasite ka, et Teie laps tõenäoliselt ei vasta Teie esitatud küsimustele, sest ta on mingi tegevusega hõivatud. Selle peale võite talle antud olukorda tagasi peegeldada, öeldes näiteks "Sa ei taha praegu minuga rääkida" või "Sa soovid praegu mängida ja ei taha mu küsimusele vastata". Te olete kindlasti Gordoni raamatust enesekehtestamise kohta palju lugenud, kuid vahepeal jääb justkui midagi puudu, et lapsele ennast arusaadavaks teha. Seetõttu soovitaksingi Teile veelkord Gordoni perekoolitusel osalemist. Selle koolituse käigus harjutatakse erinevaid tehnikad läbi ning antakse individuaalset tagasisidet, mida võiks muuta, et suhtlemine oma lapsega oleks veelgi efektiivsem.
Juhul, kui suures kollektiivis olek Teile ebamugavust valmistab, soovitaksin pöörduda individuaalsele nõustamisele. Nõustamisel aitab psühholoog mõista probleemi olemust ning koos on võimalik analüüsida, mis just Teie perele oleksid kasulikud ja vajalikud sekkumised probleemi leevendamiseks. Sobiva nõustaja leiate järgmistelt linkidelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/ http://peresuhted.ee/kontaktid/ http://pereterapeudid.ee/pereterapeudid/
