Tere!
Olen vãga mures ja sooviksin nôu.poiss on 7 aastane ning minemas sügisel kooli. Nimelt on paanika kôikvõimalikes olukordades.väikesest saadik on ka valguse ja heli suhtes tundlik,mis tuleb esile ka nüüd. Näiteks olukord,kus minnakse lehmade juurde( on ka varem kokku puutunud) ja loom hakkab häälitsema-läheb poiss paanikasse ning hakkab kõrvu kinni suruma.kardab vãga mesilasi ning kui kuuleb kuskil põrisemist jookseb kohe karjudes minema-ka teisi putukaid kardab.(on putukaid toodud näidata ja internetist vaadatud mesilastest videosi,kuid see ei aita)Samuti kardab koeri. Satub paanikasse,kui ootab ees uus olukord(näiteks,kui on vaja lasteaiaga minna väljasõidule voi ujuma jne.)oli ka olukord,kus sai käidud ahaa keskuses ning luukeresi nähes hakkas poiss paaniliselt karjuma ning see ei lõppenud ennem kui laps oli keskusest ära viidud.Kardab pimedust.ja kindlasti on veel palju asju, mida võiks lisada. Millele selline käitumine ja paanika,hüsteeriliselt karjumine viidata võiks?kas sellises vanuses on see normaalne käitumine?kuidas võiks läheneda inimene,kes seda olukorda kõrvalt näeb?
Võimalik, et teie mure poja pärast seletub tema sünnipärase loomusega, ülitundlikkusega, tema närvisüsteemi eripäraga. See võib luua eelduse kõrgendatud tundlikkuseks ja teie pojal väljendubki see mitmete asjade ja olukordade eest. Kuigi on üsna tavapärane, et mingis vanuses, enamasti eelkoolieas, kardetakse väga putukaid, koeri, pimedust, äikest, vett jms., siis teie kirja põhjal oletan, et teie poja ülitundlikkus ja kalduvus paanikaks, ei seletu vaid vanusega. Ma arvan, et kõige mõistlikum oleks igaks juhuks konsulteerida lastepsühhiaatriga või neuroloogiga, kes oleks ka kõige pädevam juhtnööride saamiseks (vt ka infot www.sensus.ee ). Praegu oleks sobiv hetk selgitada välja, mis poissi aitaks ka eelseisva koolimineku pärast.
Mida teie või lähedal asuv inimene võiks teha, kui poiss paanikaase satub? Kõige olulisem on rahu säilitamine ja temaga koos olla. Võimalik, et sel hetkel ei aita mitte ükski seletus ega nõuanne poisile, sest ta on oma ärevusest liialt palju hõivatud. Mõjub hästi, kui temaga on keegi, kes mõjub poisile turvaliselt, viib ta vajadusel ärritajast eemale, hoiab temaga ka füüsilist kontakti, kui see poisile sobib.
Järk-järguline lähenemine paanikat tekitavate olukordadega on hea treening (nagu ka piltidelt mesilaste vaatamine), sobib see vaid rahulikuks ja kontrollitud olukorras.
Paanikat korral tuleks vältida mistahes viisil poisi enda või tema ärevuse arvustamist. Asja teeb kindlasti hullemaks kui poiss kuuleks noomimist või enda sildistamist (nt oled tita, teised ju ei karda vms). Seega praegu on pigem abi sellest, kui suhtuksite nii, et poisil on raskus ja mõtleme koos, kuidas oleks kergem ja julgem, st esmalt aktsepteerite tema hirme ja siis tasapisi liikuda selle suunas, kuidas alustades vähemhirmutavatest olukordadest saaks poiss kasvõi väikeseidki eduelamusi.
Täpsema info ja juhtnööride saamiseks pöörduge kindlasti enne kooli spetsialisti poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
