Vajan soovitusi, mida teha. Olame oma 1 lapsega kes nüüd 1 aastane väikeses külakeses, kus valdav elanikkond just parajas vanaema vanaisa eas. Ehk selline vanadekodu tüüpi külake. Kui lapsega iga päev väljas käin eriti kuhugi minna pole, ikka see park ja pood ja raamatukogu ja sama ring kogu aeg. Mida aeg edasi märkan, et on tekkinud kontingent eakaid kes sihipäraselt last kõnetavad. Püüavad lapsega kontakti astuda, alates tere ütlemisest kuni infantiilsusteni, lapsele proovida poe kassas tükki leiba anda või meelitada ta leivakotiga mängima. Kassajärjekorras oma ratastoolist näpuga tulla ikka torkama, et kas naeratab. Kogemus on tore kindlasti, laps on nüüdseks juba tähelepanuga harjunud. Mis eriti häirib, inimesed kes niimoodi nunnutama tulevad teadlikult väldivad mu silmsidet, ei võta aega tutvuda, kas nende katsed vanaema-vanaisa mängida on soositud. Samuti reageerivad nördinult või on "kurdid" kui püüan olukorda kontrolli alla saada. "Mis mõttes ei või...". Mis on aidanud, olen lihtsalt vankri ringi pööranud ja kassat vahetanud, pargis saab uue pingi valida istumiseks vms. Aga ma ei saa ju iga päev lõpmatuseni minema manööverdada kui nad jälle tulevad "oiii kui armas laps tänaaaa".... suvi on tulemas. Seni olen tõsiseks jäänud, füüsiliselt vahele läinud, silma vaadanud ja püüdnud selgeks teha, et nende käitumine on tänuväärne aga hetkel meil kiire vms. Aga nii 5x päevas... Mis on selle mõju lapse arengule? Kas on sellest abi kui ajutiselt üürime suvemaja suveks vms et nendest nn. hoolitsejatest distantseeruda? Mis on mõju lapsele, eelkõige, püüaks aru saada. Ma ju ei saa nii lapsega normaalselt isegi suhelda kui endal kogu aeg hirm-ootus, mis nurga tagant jälle mõni entusiastlik vanadaam tuleb oma "halloo latseke" jutuga... ja laps ei suuda nii üldse millelegi keskenduda... Soovitused-palun. Hetkel väga kurb olla. Armastan jalutada ja teeks seda palju. Palju on ka lapsele loodust näidata ja nautida aga hetkel olen täiesti masenduses. Kui välja läheme siis pigem tunnen, et ootamas järjekordne jagelemine ja abituse tunne. Keda saaksin nn. probleemi lahendamisesse kaasata? Või on need minu emotsioonid ja probleemi polegi. Et ongi normaalne, et igal täiskasvanul on õigus teiste lapsi tänaval ja avalikes kohtades kõnetada ja kui õnnestub, pisut mängitada? Kuidas peaks 1 aastase tähelepanu jaotuma? Kas ikka nii, et emaga koos välja minna ja uurida või ongi nii, et tulevad mingid onud ja tädid siis kes õpetavadki lapsele seda õiget tänavasuhtlust. (Sellega nad umbes oma käitumist argumenteerivad nii palju kui seni pihta olen saanud.) Elukaaslane ei võta minu kurtmist hetkel tõsiselt ja ilmselt ka ei kujuta ette, et selline nähtus võiks ebameeldivustunnet tekitada. Ehk probleemi lahendamisele kodunt tuge ei saa aga samas väga sooviks et suudaksin teema enda jaoks vastuvõetavaks mõtelda.
Olete väga häiritud, sest teie elukohas on võõrastel eakatel inimestel kombeks teie 1-aastast last kõnetada.
Mõistan, et olukord võib olla teie jaoks üsna harjumatu. Soovite lapsega koos palju jalutada ja loodust vaadata, kuid ikka ja jälle kohtute inimestega, kes teie last suhtlusele meelitavad.
Kindlasti ei ole teie poolt kirjeldatud sündmused lapsele otseselt kahjulikud. Asjakohane oleks pidada silmas arengulist vaatenurka. Laps on kuni esimese eluaastani kõige enam emaga seotud. Sealt edasi kuni 2,5 ja 3 eluaastani toimub n.ö. järk-järguline eraldumine. Mõningane suhtlus ümbritseva keskkonnaga ja seal toimetavate inimestega on pigem positiivne. Loomulikult ei peaks see suhtlus olema valdav, kuid arvan, et jalutuskäigul külaelanikega kohtumine võiks olla just parasjagu.
Asja teine pool on, aga see, mis puudutab teie enda tundeid ja meeleolu. Kui laps tajub, et olete inimeste osas tõrges ja mingil põhjusel häiritud. Siis see mõjutab last kõige rohkem. Proovige mõista, mis on teie praeguse meeleolu sügavam põhjus. Kas ehk elate selles maakohas justkui vastu enda tahtmist ja parema meelega elaksite kusagil mujal? Kas olete piisavalt puhanud? Kas saate lapse isaga arutada kõiki teemasid, mida sooviksite? Kas tunnete end kindlalt ja turvaliselt?
Kui suudate oma energiavarusid täiendada, siis on võimalik, et saate mõneti pealesurutud olukordadega kergemini kohaneda ja neis ka positiivseid külgi avastada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
