Tere!
Mul on kaks last 2 aasta ja 8 kuune tütar ja 1 aasta ja 2 kuune tütar. Mure siis suuremaga ja alles tekkinud või süvenenud oleneb kuidas keegi seda võtab. Nimelt kui väiksem sündis eelmine aasta võttis suurem ta mulle üllatuseks väga rahulikult vastu. Nädal aega ta beebiga ühte tuppa ei jäänud jooksis mul sabas ja ei puutunud teda üldse. Nädala pärast julges õega juba jääda ka ühte tuppa aga teda ei puutunud. Kui väike oli kuu vanune puutus teda ainult minu juures olekul. Minule oli see hea ei pidanud teda ekstra jälgima ja sain kindel ta peale olla. Üldse on ta mõistlik laps olnud. Hakkas ka potil käima peale õe sündi kohe ilusti. Ühesõnaga polnud meil väiksema kojutulekuga mingeid armukadedus hooge ega midagi hullu. Nüüd kui väiksem hakkas käima on suurem hakkanud kuidagi nagu tõrjuvamalt suhtuma. Vahest ütleb ilusti, et ma ei taha sinuga mängida ( suurem siis kõnelt väga osav ja kiire arenguga olnud) ja kui väiksem seda eirab siis ta tahab lüüa ja just pähe. Õnneks ta teab, et lüüa ei tohi ja teeb seda õrnalt aga siiski. Olen püüdnud igatepidi rääkida ikka ei mõju mitte kuidagi kuigi ta ise kinnitab, et jah ta teab , et lüüa ei tohi. Siis on mure sõna kuulamise ja allumisega. No teeb risti vastu pidi minu ütlustele noh näiteks sõiduteed ületamisel ta veel targutab, et vaata emme siin ei ole ju autosid. Mind ajab see hulluks lihtsalt. Kõige hullem ongi see, et ise ta saab aru, et teeb valesta aga ei nii nagu mina teha palun ka ei saa. Ma ei tea kas see on ehk vanuselik iseärasus või mis aga no nii ka ei saa, et ta teeb ainult seda mis talle kõlbab.
Tegelen mõlemi lapsega ka päeval individuaalselt ja tähelepanu puudust nagu olla ei tohiks. Olen tal ka küsinud nüüd just paar päeva tagasi küsisin, et kas kõik on hästi ta vastas jah . Minu küsimuse peale kas tal on hea meel , et tal õde on vastas ka jaatavalt. Miks siis ta nii käitub?
Ta käis sügisest juuni alguseni lasteaias ja hetkel kodune. Kas asi võib olla selles? Ta ise loomulikult väidab, et igatseb lasteaeda. Kodus soovin ma teda aga hoida septembrini. Kuidas ma taga käituma pean?
Suured tänud vastamast.
Teil on kaks last ning kui esiktütar oli pooleteise aastane, sündis perre noorem õde. Olite toona mures, kuidas võib muutunud olukord mõjuda, - armukadedust ent ei tekkinud ning kõik sujus. Nüüd, mil esimene laps on pea kolmeaastane, on muutunud ta käitumine teile kohati vastuvõetamatus, - laps on hakanud õde lööma, samuti vaidleb teile vastu (ei kuula sõna, ega allu).
Olen teiega täiesti nõus, tegu vanuselise iseärasuse, ehk lapse arenguga seotud eripäradega. See, et laps noogutab teie jutu peale, saades justkui aru, et õde ei tohi lüüa- ja siis jälle teeb seda...on seotud tema aju arenguga. Väikestele lastele tulebki selgitada, rahulikult, korduvalt, päevast-päeva- milline on kohane käitumine. Hea on teada, et nad tõepoolest unustavad selle ära (mitte ei tee nägu, justkui ei mäletaks), mida vanemad neile räägivad, nende mälu võimekus ei ole veel selline, et asjad pikalt meeles püsiksid.
Millega võiks arvestada, siis sellega, et tegelikult ei ole kolmeaastane veel suur laps (mis siis, et ta on õe sünnist saadik vanema lapse rollis ning on suutnud juba terve õppeaasta lasteaias käia!) sageli ei suuda ta end veel selgelt sõnadega väljendada (eriti oma tundeseisundeid, vajadusi) ning seetõttu läheb käiku kehakeel.
Ka meil täiskasvanutena võib (aegajalt) raske tulla toime oma negatiivsete tunnete kontrollimisega, saati siis väikelapsel! Nad reageerivad impulsiivselt ja vanemate roll on neile anda tunnete sõnavara ning oskused, kuidas tunnnetega kohaselt toime tulla.
See, et laps on hakanud käituma ebakohaselt (vaidleb, teeb risti vastupidi teie poolt soovitule jne), viitab tema eakohasele arengule, mina arengu etapile. Nii katsetatakse oma mina piire, kaugele saab minna lubatava ja mittelubatava käitumise osas ning vanematena tuleb teil oma nõudmistes, piiride panekul olla selge ja konkreetne.
Andke talle lihtsalt ja lühidalt teada (kehtestate), et: "Ei löö õde! See on valus!". Vajadusel kuulake oma last, aidake temal tugevatest tunnetest välja tulla ning siis saate uuesti selgitada, millist käitumist ootate, milline on sobilik käitumine.
Kuulamise- ja kehtestamisoskustest saate lähemalt lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Andke alati positiivset tagasisidet, kui lapsel midagi õnnestub ja ta käitumine ning tegevused, oskused, teadmised rõõmustavad teid kui vanemat. Teadlikult märgake ja tooge välja iga olukord ja käitumine, mis vastab teie ootustele sõbralikest (õdedevahelistest) suhetest. Samuti pakkuge ka edaspidi suuremale lapsele piisavalt individuaalset tähelepanu. Püüdke iga päev teha (kasvõi 20 minutit) koos midagi, mis just lapsele meeldib, selleks küsige temalt, mida ta täna soovib oma erilise ajaga, sina-mina ajaga ette võtta! (lugeda ette raamatut, laduda klotse, joonistada, jalutada jne.)- see annab tunde ja kogemuse: olen oluline! Oma panuse saab anda ka isa, saate vanematena jagada lastega tegelemise koormust. Teie kahe aasta ja kaheksa kuu vanune piiga vajab mõlema vanema poolset jagamatut tähelepanu ja turvaliste piiride seadmist.
Lõpetuseks julgustan teid tulema Gordoni Perekooli koolitusele, tõhusad vanemlikud oskused on abiks nüüd ja edaspidi! Algavate gruppide kohta leiate infot: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Samuti on abi erinevatest kaasaegse kasvatuse käsiraamatutest- isiklikult soovitaksin lugeda Isabelle Filliozat raaamatut: "Minu mõistus on otsas! Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat".
Tere!
Mul suurem laps mitte ei nooguta mu jutule vaid ma lasen tal üle korrata, et ise aru saada kas ta kuulas mind siis ta vastab täselt nii nagu mina ütlesin ehk peegeldab mulle minu vastust. Sealjuures võin enne ta tegu kontrollivalt küsida, et kas lüüa võib ta vastab et ei tohi ja sama õhtu ta vaatab otsa ja teeb seda no õnneks hetkel pole see sagedane õnneks ja nüüd eile kuulsin ka, et vabandas õe ees, et teda lükas ja tegi pai ma ise olin teises toas ja kuulsin seda pealt.
Ma tegelen mõlemi lapsega ka eraldi loeme meeletutes kogustes raamatuid ja jutustame ja vaatame ka pilte. Võimalusel ka meisterdame kõik koos, käime jalutamas. Tütrelt küsisin just eile kas emme tegeleb temaga piisavalt ta vastas jaatavalt. Ta on väga abivalmis tüdruk väga aitab mind ja just siis kui ei palu seda teha näiteks pesu kuivama panek ta annab märgi riideid mulle kätte või nõudepesumasina käima panek ta tahab seda ise teha ja siis minu juuresolekul ma lasen tal selliseid väikseid asju ka teha.
Me räägime ja arutame hästi palju . Kuna ta nii hästi saab aru ja räägib ja väljendab end hästi siis ei saa mina aru miks ta teeb asju mis ta ise ütleb, et teha ei tohi ja ka põhjendab miks. Näiteks ämmal on peenras lilled ta ütles oma vanaemale, et lilli võib nuusutada aga lõhkuda ei tohi. Ämm pööras selja läks korra tuppa ja tuli tagasi ja tütar oli lille nupud juba ära murdnud. Miks ta teeb seda kuigi teab, et ei tohi?
Tegelt on minul probleem see, et kuna ma ärritun kergelt siis kipun häält tõstma ja ma ei suuda sellest lahti saada. Mind ärritabki see, et saab aru aga käitub vastupidi.
Siin ei saa olla see, et meelde ei jää ta võib vabalt rääkida sündmustest või asjadest detailselt mis juhtusid kuu, kaks või kolm kuud tagasi. Näiteks see, et ta rühmas üks poiss teda hammustas sellest on nüüd juba kaks kuud möödas ja ta tuli just eile selle jutuga lagedale. Seega tal on hea mälu
Olen ka lugenud teie soovitatud raamatut ja mõistan tänu sellele ka last rohkem ja ka üritan lahendada probleeme ikka rahulikult aga ma näen, et need ei vii kuhugi.
Laste isa on E-R-ni tööl ja jõuab tihtipeale koju alles laste magama mineku ajal. Ta tegeleb lastega vabadel päevadel. Lapsed ise ronivad talle kaissu siis nad vaatavad koos multikatt, kuulavad muusikat, käivad jalutamas, räägivad suuremaga väga palju st arutavad miks üks on nii ja teine naa. No tegeleb ka aga loomulikult vähe kui mina ja see ka annab lastele tunda sest suurem ootab pikkisilmi kui issil puhkepäev on.
Lihtsalt suurem vajab nii palju tähelepanu ja see riidlemine no ma ei oska kohe kirjutada. Pool päeva võib ta olla täiesti ideaalne laps ja siis võib muututa täiesti väljakannatamatuks. A ja mainin ära, et kuni kahe aastani oli ta tegelt täiesti ideaalne laps uskuge või mitte aga keelama ei pidanud sai alati seletamisest ühest korrast aru. Siis aga hakkasid asjad vaikselt muutuma aga nii, et neid halbu päevi tuli iga kuuga aina juurde kuni nüüd siis selleni, et jäi lasteaiast koju ja igavusest või ma ei tea millest ajab asju ikka väga keeruliseks. Ma ei taha ju temaga päevast päeva riielda ei taha. Aga mis ma pean tegema, et jälle reele saada?
Elu kahe väikese lapsega ongi paras väljakutse, mõlemad vajavad teie jagamatut täelepanu, kummalgi oma eakohased vajadused ja eripärad ning tõdete, et ise kipute (selle kõige keskel?) kergesti ärrituma ning häält tõstma.
Ühelt poolt viitab see teie emotsionaalsele/füüsilisele kurnatusele, kuna reageerite lapse käitumisele ärrituse ja pahandamisega. Teie lapse käitumine on eakohane- ja mitte pahatahtlik ega manipuleeriv. Kahe-kolmeaastased (ja muidugi ka edaspidi) lapsed on eas, mil nad väga intensiivselt avastavad maailma (kuidas see toimib, miks midagi juhtub, mis saab siis, kui...jne), nagu ka minaarengust tingituna oma mina mõjukust ehk piire. Kuigi laps kordab/nö teab, mida tohib/ei tohi/aga ikka teeb - teie toodud näites siis vanaema lillede murdmine-siis võite mõelda, et see ei ole pahatahtlikkusest, vaid uudishimust. Soovist ning vajadusest teada saada, mis saab siis, kui...?!
Võite koos abikaasaga arutada, kes ja mil moel saaksid teie perele (st. teile) enam toeks olla (lähedased, vanavanemad, tuttavad, lapsehoidja jne) laste hoidmisel, koormuse jagamisel. Kui mees saab reaalselt panustada lastega tegelemisesse vaid nädalalõputi, jääb teie õlule enamuse nädalast nii laste- kui kodu eest hoolitsemine, ning seda võibki olla liiga palju.
Väsimus teeb aga meid kergesti ärrituvaks...seega üks viis end aidata on leida lahendusi toetava võrgustiku näol.
Teiseks on teie vastutus käituda moel, mis ei oleks lastele hirmutav- ärritunud ja häält tõstev vanem seda aga kahjuks on. Kui see toimub päevast päeva, jätab see negatiivse jälje teie lapse närvisüsteemile. Kui tunnete, et olete ärritunud, minge kasvõi hetkeks olukorrast kõrvale, laske köögis kätele vett voolata, jooge klaas toasooja vett, hingake paar korda rahulikult sisse ja pikalt suu kaudu välja... ning alles siis öelge lapsele, milline tema käitumine teid pahandab ja millist käitumist temalt ootate.
Ka selle pärast vajate abi/toetust, et leida see aeg, et tegeleda iseendaga ja oma vajadustega- kui teie energiatass on täis, olete rahulikum/rahulolevam ja seega jaksate emana ka oma lastele igapäevaselt panustada.
