Minu peres on kasvamas 2a6k vanune poeg ja peagi seitsmeseks saav tütar. Laste isa elab peaaegu Eesti teises otsas, kohtub lastega umbes kord kuus meie kodus, kus viibib korraga 2-3 päeva. Mina koos lastega kolisin enda kodulinna täpselt aasta tagasi, kui mehe ja minuvahelised suhted läksid kriitiliseks ja kooselu enam ei sujunud. Meie kooselu ajal mees vabatahtlikult lastega ei tegelenud, viibis palju meist eemal seoses töö ja hobidega.
Minu poeg sündis õigeaegsena ja areng on olnud normaalne, ainult imikuna võttis kaalus väga kiiresti juurde ning pea ümbermõõt kasvas oodatust kiiremini, käisime pidevalt lastearsti vastuvõttudel, kuid midagi patoloogilist ei leitud. Samas kehaline areng oli hoolimata suurest kaalust lapsel väga kiire, kõndima hakkas juba 8-kuuselt, praeguseks räägib pikki lauseid, kuigi pisut pudikeeles veel. Iseloom on olnud tal sünnist saadik kärsitu ja nõudlik, sai üle aasta rinda ja magab siiani kaisus, kuid ööuned on kogu aeg olnud katkendlikud, vahel rändab niisama voodis ringi, mõnel ööl võib karjuda unesegasena 1-2 tundi. Poisil on meeletult kõva hääl ja katkematu jonn, nutab end väga kergesti hüsteeriasse, kui ta ei saa, mida tahab. Olen muretsenud tema kehva une pärast ning suure püsimatuse ja kisa pärast googeldanud läbi kõik sündroomid, mida tean, kuid neid ei tundu tal olevat.
See kõik oli sissejuhatuseks, temaga on olnud raske sünnist saadik, kuid tõelised probleemid on nüüdseks kestnud umbes 4-5 kuud. 8 kuud tagasi hakkasin poissi harjutama lastehoidu, esimese kuu aega käis seal vaid lõunauneni, edasi juba pikemad päevad. Talle meeldis hoius ja jäi hea meelega sinna. Samal ajal, kui laps hakkas hoius käima, leidsin mina endale uue nö elukaaslase, meil on visiitsuhe, mees käib meie juures üle päeva ja jääb ka ööseks. Minu lastesse on ta alati hästi ja soojalt suhtunud. Lapsed võtsid tema ka kiiresti omaks, kuigi poisil on siiani tema suhtes nagu umbusk ja veidi ka armukadedust. Ma ise arvan, et ehk seetõttu, et ta ei ole püsivalt meie juures, vaid tuleb ja läheb.
Kuu aega peale poja hoius käima hakkamist, sain ka mina endale uues kodulinnas töökoha ja seetõttu venisid lapse hoiupäevad 9-10-tunnisteks, mida on kaheaastase jaoks liialt palju, kuid üksikemana mul muud valikut kahjuks pole....
Igatahes on meie kodune elu väga närviliseks muutunud. Juba eelmise aasta lõpus oli õhtuid, kus poja rippus mul jala küljes ja lihtsalt röökis lohutamatult, tahtis jäägitult kogu mu tähelepanu endale, mispeale püüdsin seda jagada, kuid ilmselgelt oli temale sellest ikka vähe. Üksinda poiss ei oska ega taha mängida. Suurem laps on peale poja sündi mul nagunii väga iseseisev pidanud olema, minu hoolest ja armastusest paljuski ilma jäänud, kuna väiksem laps on nii kapriisne ja armukade. Nüüd viimasete kuude jooksul on aga asjad nii hulluks läinud, et poiss öösiti nutab ja karjub läbi une: "Ei taha emmet, emme mine ära!" ning peksab mind valimatult jalgadega. Lisaks ei taha ta enam lastehoidu minna, umbes üle päeva pean teda väga meelitama ja veenma. Õhtuti, kui hoidu järgi lähen, tuleb rõõmsalt jooksuga mind kallistama ja räägib, et päev läks hästi, kuid koju jõudes keeldub vahel tuppa tulemast ja vahel riidest võtmast. Ligi mind ei luba ja lihtsalt kisendab ja jonnib,ka siis, kui ta rahule jätan. Õhtuti kisub mitmeid kordi minuga tüli üles "täiesti tühistest" asjadest, ka siis kui spetsiaalselt kogu oma tähelepanu temale pühendan. Ja õhtud, hommikud ning ööd mööduvadki meil pideva kisa ja lausete "Ei taha emmet" Emme mine ära!" saatel...sageli tuleb ja lööb mind ka veel, et ära läheksin. Olen ka teinud,e t lähengi siis ära, kuid seepeale on laps umbes 3 minutit vaikne ja siis hakkab nutma, et emme tule ikka tagasi või siis jookseb mulle kohe järele ja ripub nuttes mul jala küljes. Alguses oli mul lihtsalt väga kurb ja valus seda kuulata, siis vahepeal tekkis viha, et miks ta nii räägib, kui tegelikult nii ju ei mõtle? Nüüdseks aga olen sellest kõigest juba nii väsinud, et ma enam ei oskagi midagi mõelda ega teha... tahtsin lastepsühhiaatri juurde temaga minna, kuid sinna olid kolmes linnas kolmeks kuuks kõik ajad juba kinni, seega püüan ise oma murega hakkama saada. Lisan veel, et nii vanaema kui oma issiga on laps suurepärane, sellist jonni ega kisa ei ole, kuid minu peale on pidevalt nagu solvunud. Vahel, kui olen ööpäeva või kaks eemal olnud, siis lapse juurde naastes ei luba ta end mul tunde puudutada, hiljem alles leebub ja on jälle "emmekas" tagasi. Samas, kui issi külla tuleb, läheb rõõmuga tema sülle ja aina kallistab teda.
Ühtlasi pole ta end ka kunagi lohutada lasknud, kui midagi juhtub ja nutma hakkab, siis kedagi ligi ei lase ning mind hakkab taas ära ajama, justkui oleksin mina süüdi, kui tema koperdab vms.
Tean, et minu jutt tuli pikk ja segane, kuid asjad on kuhjunud ja mure suur. Peagi tuleb mul puhkus, mil püüan palju aega oma lastele pühendada, kuid kuidas edasi elada ja hakkama saada? Ma tegelikult ei oska enam käituda, olen juba kuid oma nõudmisi ja soove alla surunud, et kodus oleks vaikus ja rahu, kuigi tean, et see pole õige. Olen nutnud tundide viisi ja püüdnud olla laste jaoks olemas, kuid tulutult. Sõbrannad juba kahtlustavadki, et laps on mulle lihtsalt "pähe istunud", kuid mina tean ja tunnen, et meie probleemid on kuskil palju sügavamal. Kas oskate mulle soovitada, kuhu pöörduda või milliste tehnikate abil lapse usaldus ja lähedus jälle taastada?
Kirjeldate põhjalikult oma perelugu ning tõdete, et viimased pool aastat on olnud teie poja jaoks väga keerulised (teile loomulikult samamoodi). Laps klammerdub teie külge, samas verbaalselt väljendab justkui vastupidist, ajades teid endast eemale; ka ööuned on rahutud ning nutused.
Teie, kui naise ja ema elus on toimunud viimase paari aastaga palju- olete saanud teistkordselt emaks, lõppenud on suhe oma laste isaga, olete kolinud tagasi kodulinna, teil on uus partner, olete asunud hiljuti tööle. Kõik toimunud elusündmused on suured ja kaalukad ning igaühega neist tuleb kohaneda.
Mõnedega on kergem, teistega toimetulek võtab kauem aega ning kuna suuri muutusi on olnud mitmeid, võibki teie stressifoon olla kõrgem tavapärasest ning seega vajate tuge ja abi väljastpoolt. Kirjutate, et elate taas oma kodulinnas, kuidas on seal lood teie lapsepõlvesõbrannade, heade tuttavate, vanematega, ehk ka toredate naabritega? Kõik need inimesed on teie jaoks toetav ressurss, et iseennast tasakaalus hoida (lastega tegelemisel, et saaksite leida aega nö iseenda akude laadimiseks- trenn, hobid, uue paarisuhte areng jne).
Kirjutan seda seetõttu, et ema pinged, muretsemine, närvilisus kanduvad paratamatult üle lastele. Isegi kui püüate neid endasse suruda, siis lapsed tajuvad oma vanemate meeleolusid, tundeseisundeid suurepäraselt. Ning vanema pinged kanduvad automaatselt üle ka lastele, eriti just väiksematele. Väljendub see enamasti laste muutunud, ebakohases käitumises (vanema eemaletõrjumine, liigne klammerdumine), kõikuvates meeleoludes (väljendub jonnina), unehäiretes jne jne.
Teie ja laste eludes on toimunud väga palju muutusi ning võimalik, et teie pere väikemehe jaoks on seda kõike saanud liiga palju...ta on isegi väga vapper- käib juba pikki päevi lastehoius, kohaneb sealse rütmi ja nõudmistega; harjub elukorraldusega, kus ta bioloogiline isa elab temast eraldi ja lisandunud on ema uus elukaaslane, nii et kokkuvõttes pole mingi ime, et ta käitub teile arusaamatult.
Tema baasiline turvatunne on saanud suurte väljakutsete käigus veidi kahjustada ning parim, mida emana saate teha, on: a) hoolitseda iseenda eest (sest siis on teil jaksu olla ka oma lastele piisavalt hea ema); b) aktsepteerida lapse suurenenud lähedusvajadust (tema ambivalentne käitumine teie suhtes peegeldubki segadust kiindumussuhte osas), näiteks leida tema jaoks iga päev kasvõi pool tundi sina-mina aega. See tähendab, et pühendute sel ajal täielikult lapsele, lasete temal valida/otsustada, mida koos teete. see annab talle edasi sõnumit, mida paistab ta üle kõige soovivat- olen armastatud, olen oluline, olen mõjukas. Kinnitage ka verbaalselt oma lapsele iga päev oma tundeid tema vastu ning leidke ja nimetage pojale tema käitumisi, mis teid emana rõõmustavad- laps kogeb, et saab hakkama ja see innustab teda enam aktsepteeritavat käitumist kasutama. c) väikelapsed vajavad ennekõike lähedast suhet oma emaga (ka isa, või mõne teise lähedase isikuga). Kui vähegi saate/on võimalik oma uues töökohas asju sättida, siis püüdke oma põnnile teha kasvõi kord nädalas lühem aiapäev. Ka teie tütar vajab endiselt teid.
Turvalise kiindumussuhte taastamine on võimalik ja äärmiselt vajalik, eriti olukorras, kus peagi ehk liitub teie perega teie uus elukaaslane (saan aru, et senini magab poeg teiega ühes voodis, päevakorrale võib tulla armukadeduse teema, kui juba pole kerkinud).
Keerulistes olukordades on täiesti asjakohane konsulteerida mõne spetsialistiga, võite ühendust võtta näiteks pereterapeudiga või loovterapeudiga.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
