Tere,olen mures oma 1a 6 kuuse poja käitumise pärast,kes on hakanud mind oma peaga lööma ja juustest kiskuma ,kui talle midagi ei meeldi.Kõige lihtsam näide..oleme olnud õues paar tundi ning kui siis ütlen pojale ilusasti,et nüüd on aeg tuppa minna ja ta sülle võtan..lööb ta mind enda peaga ja kusub juustest..tihti viskab süles ka nö.silda..tihti saab ise ka haiget,kui peaga lööb ja hakkab nutma.Olen proovinyd ilusasti rääkida,et nii ei tohi emmel on valys. Aga tulutult.Ei julgegi enam õue minna
Teie poja käitumine võib rääkida sellest, ta ei oska teisiti märku anda sellest, mida tema tahab või ei taha. Enne 2-aastaseks saamist hakkavad lapsed väga selgelt oma mina ja oma tahet väljendama, see on selles vanuses väga omane. Kuid jah, nagu ka teie kogemus näitab, teeb saab sageli vanematele meelehärmi. Oletan, et ka teie jaoks pole ju probleem ja ehk aitab teda ka mõista, et lapse isiksus areneb ja tal on oma mina ja ta seda ka selgelt välja näitab, kuivõrd viis, kuidas ta seda väljendab. Tal pole ju veel piisavalt sõnavara ja nii lähevad käiku kõik muu, mida oskab. Samuti on sellele vanuse eripära tema sisevõitlus – ühelt poolt tahab ta olla iseseisvam ja sõltumatum, kuid samas ka väga abitu ja sõltuv teist. Siin põrkuvad ka teie tahe ja tema tahe. Tema püüab tunnetada, et temast ka midagi oleneb.
Teie saate teda aidata nii, et esmalt püüate talle anda aega, kui teil on oma plaan. Näiteks aitate tal häälestuda sellele, et varsti tuleb see, mida tema parasjagu teeb, lõpetada. Vahel on lastel lihtsalt raske ühelt asjalt, millele tema parasjagu keskendunud on, lülituda teisele. Nii võib ka tema protestida mitte niivõrd teie vastu, kuivõrd sellele ootamatusele, tema jaoks ettearvamatusele. Ta tahab tunda järjest enam, et tema tahtest ka midagi oleneb. Ja iseenesest on see ju hea, et tal on oma tahe ka. Lisaks eelöeldule, st tema häälestamisele, kontakti saamisele, võib aidata kaasa tema vastupanu vähenemisele, kui peegeldate ja sõnastate seda, kuidas te temast aru saate. Näiteks: sul on mäng pooleli ja tahad selle ära lõpetada; sulle ei meeldi, et just praegu tuleb tuppa minna vms. Seeläbi kogeb ta, et olete temast aru saanud ja ta ei pea enam seda raevukalt oma käitumisega näitama, mida ta tunneb. Samuti saab ta õppida end ka ise rohkem sõnaliselt väljendust, sest teie aktiivne kuulamine julgustab ja näitab, kuidas seda teha. Kui laps kogeb, et teda võetakse kuulda, siis on ta peagi valmis ka teistega rohkem arvestama, st tegema koostööd. Kõik see ei tule muidugi kohe ja kindlasti esineb veel olukordi, kus ta vastu punnib, kuid mida rohkem on rahumeelseid kokkuleppeid, seda kiiremini tekib ka tal positiivseid seoseid, et iga ões käik ei lõpe pahandusega. Soovitan ka üht raamatut, mis räägib sellest, kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1-5 aastat: I.Felliozat „Minu mõistus on otsas!“.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
