Tere, olen 2 lapse ema- 3 (tormakas ja nö pere koomik) ja 4.5 (ettevaatlik, pigem ei tee üldse midagi, kui on oht ebaõnnestuda, kui küsida tema arvamust- vastab "ei tea"). Lapsed on väga loomingulised, väga vaevaliselt aga viimaks on nad hakanud ka kahekesi toimetama, ilma minu tagant utsitamise ja aitamiseta.
Oleme elanud siiani linnas ja lapsed on olnud ainult korterilapsed, iga õueskäik on seega toimunud koos ja nüüd kui elame maas (ümberringi on turvaline kinnine piirkond, maja taga suur aed), olen avastanud, et 4,5a laps ei oska mitte midagi ilma minuta teha- kui saadan ta õue, siis ta istub ja muudkui käib kurtmas, kuidas tal on õues igav. Lapsed ei ole absoluutselt teleka ega nutilapsed, pigem olemegi alati õues olnud aga mina olen ka kaasas olnud. Nüüd olen aga hakanud märkama, et analoogne käitumine toimub ka nt laste sünnipäevadel mängutubades, kus laps käib mind või issit mängima lunimas, selle asemel et u 10 tema vanuse onude/tädide lastega mängida, kes on talle väga tuttavad.
Nüüd olengi hakanud soovitama ka issile, et ta ei läheks kohe lapsega mängima, sest siis mängibki laps ainult meiega ja teiste lastega suhtleb vaid põgusalt.
Pähe tuleb vaid 2 mõtet- kas tegemist on nö linnalapse sündroomiga, kus kõik õues käigud eeldavad, et emme või issi (või mõlemad) on kohal ja nendega mängitakse või on mu laps madala enesehinnanguga.
laps on käinud 1 aasta lasteaias kui oli 2,5-3,5, siis aga tekkis võimalus kolida aastaks maale ja minul jääda lastega koju. Lasteaias kohanes laps väga kenasti- pärast nädalast harjutamist, ei olnud meil kordagi probleeme, niisamuti saame minna kodust ära, jättes lapsi koju, selgitades, millal tagasi tuleme. Kui väiksem ei tee sellest mingit numbrit, siis on näha, et suurem laps kurvastab (või vähemalt käitub kindlasti nii nagu kurvastaks- suunurgad allpool.)
Üks asjaolu, mis tema puhul veel "muret teeb", on emotsioonidega absoluutselt mitte toime tulek- nii kui ta ei saa mida soovib, karjub, trambib, jonnib ja hingeldab. Kui temaga rahulikult arutleda, siis oskab ta väga analüüsiv olla- ütleb, et ei saa rahulikult rääkida kuna nutt tuleb ette ja hingeldab kuna muidu ei saa piisavalt õhku. Kui aga küsin, mis ta ise arvab, kuidas neid olukordi veel saaks lahendada, on kohe vastuseks- ei tea. Kahjuks "ei tea" vastusest ta ise kaugemale ei lähe.
Olete mures suurema lapse vähese iseseisvuse ja tema emotsionaalsete reageeringute pärast. Kõik see on võimendunud nüüd maale elama asudes. Võib olla, et kohanemine võtabki aega, kuid soovite ka ise kaasa aidata, et ta tunneks end kindlamini.
Küllap olete mõelnud, et lapsed on väga erinevad, ka ühe pere lapsed ja sedagi tuleb arvestada. Isegi kui näib, et vanem laps peaks olema aktiivsem ja enesekindlam võib olla ka teisiti kasvõi kaasasündinud omaduste tõttu. Nii võib ollagi, et teie suurem laps on tundlikuma närvisüsteemiga ja või et ta tunnetab vastutust väiksema eest, kui nad kahekesi on ja seetõttu on ka rohkem mures kui te kohal pole. Kõik see väljendubki tema käitumises ja emotsionaalsuses.
Isegi kui pole selgust, kas lapsel on nn linnalapse sündroom ja ta ei tea, mida maal õues peale hakata, või kui ta on madala enesehinnanguga või veel midagi muud, siis suund oleks ikka sama – toetada lapse enesehinnangut, st pakkuda võimalusi kogeda kasvõi pisikesi eduelamusi, jagada positiivset tagasisidet, tunnustada. Lapse enesehinnang kujuneb olulistelt täiskasvanutelt saadud tagasisidest. Selle juurde käib näiteks lapse julgustamine neis tegevustes, mis on talle nö jõukohased ja mitte eeldamine, et ta peaks olema teistsugune ega võrdlemine näiteks teiste lastega. Omal paradoksaalsel moel on nii, et kui laps kogeb, et ta võib vahel midagi peljata, võib mitte osata ise mängida, võib olla abitu ja passiivne kui külla tuleb 10 last ja keegi ei arvusta teda ennast, ei ole mingit ka varjatud etteheidet või pettumust temas, siis on ta kiiremini valmis oma võimelikest raskustest üle saama, endasse uskuma ja võtma tulevikus initsiatiivi. Võib ju ollagi, et ta on harjunud olema rohkem kõrvaltvaataja ka lasteaias, tunneb end mugavalt kui keegi teine on algataja, liider või juhendaja. Tal ei pruugi olla head kogemust sellest, et ise initsiatiivi näidata.
Hea on see, et üldiselt on lapsel lasteaias kohanemine hästi kulgenud, ka see toetab tema kindlustunnet. Samuti tema rahulikus olekus hea eneseväljendusoskus. Paluge tal vahel rääkida sellest, mida ja kuidas nad lasteaias mängivad, kes alustab, kuidas teised kaasa tulevad, kellega tema mängib ja kuidas ta seal end tunneb. Ja mida nad siis teevad, kui üks tahab midagi teha, aga teine mitte või kui ei tule ühtki head mõtet ja kui palju nad üldse vabalt mängivad ja kui palju õpetaja suunab jne. Samas vältige nö ülekuulamisstiili. Võimalik, et saate mõtteainet ja ka mõistmist selles, mis lapse enesetunnet mõjutab.
Kui nüüd veel konkreetsemaks minna, siis „ei tea“ vastuseid vähendada võib näiteks ka toetava ja aktiivse kuulamise kasutamine ning rohkem vastamiseks aega andmine. See tähendaks, et te liialt kiirelt ei lepiks tema „ei tea“-ga, prooviksite veel nt veidi küsimust muutes, kuid mitte survestades, vaid aktsepteerides, et ta (veel) ei tea. Kasu võib olla ka sellest, et nõustute koos mängima minema, kuid püüate jääda passiivsemaks, lastes temal ise olukorda kujundada. Peaasi, et ta ei kogeks, et teda ignoreeritakse või et ta ei tohi olla selline nagu on.
Lisan veel kuulamis- jt suhtlemisoskuse viite: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/.
Hea lugemine teie laste vanuses vanematele on Isabelle Filliozat "Minu mõistus on otsas", milles muuhulgas juttu ka emotsioonidega toimetulekust.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
