Meie kaheaastane tütar lihtsalt ei jää magama. Kohe, kui tütreke oma tuppa kolis (neli kuud tagasi), hakkasime juurutama magama panemise rituaali - kaheksast pesema, siis tuduriided selga, issiga vaadatakse raamatuid ja siis läheb laps oma voodisse, issi laulab paar-kolm unelaulu, paneb tule kustu (öölamp jääb põlema) ja läheb omi asju tegema. See süsteem ei ole tööle hakanud - laps ei jää magama. Vahepeal toimis asi selliselt, et kui toast ära läksin, jäi laps ise voodisse toimetama, kuni lõpuks magama jäi. Praegu ei toimi enam see ka - ronib voodist välja ja hakkab mingeid täiesti jaburaid nõudmisi esitama. Viimase kahe päeva hitt on "tahan šokolaadi". Ta on seda võimeline jonnides korrutama jutti tund aega. Seejuures ei ole vahet, kas viia ta voodisse tagasi või mitte. Kohe, kui ta voodisse tõstan, läheb kisa lahti, ronitakse voodist välja ja karjutakse pool-nuttes üle korteri "Tahan šokolaadiii". Kusjuures lapsele on varasemalt väga harva šokolaadi antud ja keegi ei tea, kust ta selle nõudmise peale üldse tulla saab. Viimases vaatuses röögib laps magavate vanemate voodi kõrval, et tahab šokolaadi, seni, kuni ta vanemate voodisse kaissu võetakse, et ta ometi vait jääks. Kell on selleks ajaks pool kaksteist öösel ja kogu see magamaminemise jaskar on kestnud kolm ja pool tundi. Mida teha?
Tundub, et olete teinud kõike seda, mida üks kaheaastane vajab, et häälestuda magamaminekuks. Teie nõutus on vägagi mõistetav – mida siis veel teha? Kui vahepeal asi toimis ja tütar jäi omaette ning uinuski, siis praegune ajab ilmselt segadusse. Mõistan, kui tüütu võib mitmetunnine jändamine teile kõigile olla, lõpuks saab jaks otsa ja tüdruk saab kaissu.
Näib nii, et ta ei taha mitte šokolaadi vaid teie juurde. Šokolaad on vaid kujunenud nn hitiks (nagu tabavalt nimetate), mille kaudu ta ilmselt väljendab midagi muud, nt raskust üksi oma voodis und oodata ja soovi olla teiele lähedal, tunda, et tema soovi (mis see ka ei oleks) võetakse tõsiselt. Asi pole kindlasti šokolaadis, isegi kui ta vahel tõesti tahab ka seda, vaid soovis teid hõivata, panna reageerima ja see on loomulik. Lapse läheduse ja tähelepanuvajaduse ongi normaalne ja selles vanuses eriti ning sellega pole mõtet võidelda, vaid seda pakkuda. Saan aru nii, et seda teetegi ja seda enam olete segaduses. Mida veel?
Jätkake kirjeldatud rituaali ja öelge selle juures lühidalt ja konkreetselt, et teile ei meeldi kui ta peale unejuttu voodist välja tuleb ja šokolaadi tahab ja et kui ta seda siiski teeb, siis viite ta oma voodisse tagasi. Teie konkreetsus ja lubaduste järgi toimetamine on oluline ja tema protest võib alguses olla endiselt suur. Kui laps kogeb, et nii ongi ja ta ei saa teie kaissu, siis pole tal oma rituaali mõtet jätkata. Usun, et selles teadmises pole teile midagi uut. Lisan veel, et kaissu ja muul viisil lähedust ja tähelepanu pakkuge tal kindlasti ja enne, kui on aeg omaette voodisse jääda.
Kui oletada, et tüdrukul on miskipärast raske üksi oma toas olla, siis julgustage teda väljendama, mida ta tunneb, kui oma toas üksi und ootab. Olge aktiivne kuulaja, peegeldage seda, kuidas te temast aru saata – seegi annab talle turvatunde, pakub võimalust väljendada seda, mida ta pärast enam ei suuda, nt siis kui röögib ja šokolaadi nõuab. Sageli kuhjub kogu päeva jooksul kogunenud elamused ja pinged ning õhtul saab jaks otsa. On üsna tavapärane, et lapsed on just magamamineku eel kõige tundlikumad ja nõudlikumad turvatunde ja läheduse suhtes.
Kui teile sobib, siis tehke kokkuleppeid, et mõni kord jääte tema tuppa, tema juurde või jätate ukse lahti vms kui ta nõustub, et see aitab tal oma voodis püsida ja und oodata. Kuid keeldute kindlalt sellest, millest tahate vabaneda, nt teie voodisse öösel kaissu tulemisest. Samas selgitage, millal see teile sobib, et ta kaissu või sülle saaks (nt hommikuti või enne oma magamaminekuaega).
Mõnikord annab häid tulemusi sarnastel olukordades, kui vanemad vahetavad nö tööjaotust. Proovige teiegi nii, et kord olete teie see, kes kogu rituaali läbi teeb, kord aga ema. Või siis nii, et üks osaleb pesemises-riietumises, teine loeb unejuttu vms. Proovige ja jälgige, mis hästi töötab ja olge just nii paindlikud, kui see teile endale sobib.
Lisan veel, et lastel on sageli omad hirmud ja ärevused, kuid ta ei oska neid neist ju ka veel rääkida, 2-aastasel ju sõnavara ka veel napib. Seetõttu on teil vanematena oluline arvestada ka lapse üldist enesetunnet. Jälgige, et peres tervikuna oleks rahulik ja pingevaba õhkkond, suhted omavahel sõbralikud, lapse jaoks sobiv päevarütm ja piisavalt koosolemisi mõlema vanemaga. Kõik see kokku, vahel iga pisiasi, mõjutab ka lapse enesetunnet ja aitab kohaneda ka vajalike muutustega.
