Mulle tundub, et minu poeg (3,6 a) kasutab hirmu oma tahte saavutamiseks.
Hommikul, ei julge ta potile minna, kuigi tuba on valge ja midagi ta kartma ei peaks. Mina (ema) pean temaga kaasa minema, lausa käest kinni minema ja pissimise ajal käest kinni(!) hoidma. Muidu ta ei lähegi. Ei sobs talle variant, et isa ootab teda, mingu lihtsalt vannituppa. Ema peab käe otsas viima.
Sama lugu on ōhtul ühest toast teise minemisega, laps ei julge üksi minna. Terves elamises lambid pōlevad ja midagi teda hirmutanud (mingit hirmutavat sündmust/ehmatust pole olnud). Laps ütleb, et ta kardab ja ema peab teda "saatma". Tunnen ennast selle pärast halvasti, ma ei jaksa iga lapse piiksu peale enam Joosta.
Oleme rääkinud, et mida ta kardab, vahel ütleb, et hunti. Teinekord on tal aga päris hirmsad fantaasiad kolmese kohta. Kord rääkis, et vana vana kepiga laps tuleb tema juurde ja nutab.
Nb! Meie kodus ei ole telekat terve lapse eluea vältel olnud, kuidas lapsele sellised hirmud saavad tekkida, vōi millest?!
Kuidas peaksin lapse "hirmuga" tegelema?
Kas on reaalne, et ta kasutab hirmu minu enda lähedal hoidmiseks?
Toote välja, et teie kolmesel on üpris hirmutavad fantaasiad- laste mõttemaailm erineb suuresti täiskasvanute omast, olleski irratsionaalne, maagiline, muinasjutuline ning nende jaoks on kogetav, st ka hirmutav, täiesti reaalne. Nii et teadlikud manipulatsioonid jätaksin teie põnni puhul kõrvale.
Laste elus on hirmudel "oma koht", see, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Maailm on lapse jaoks paljuski arusaamatu, seal toimuv võib olla ehmatav ning tingituna lapse mõtlemise ja analüüsivõime arengust kogevad eri vanuses lapsed eri asju enda jaoks hirmutavatena.
Lapsevanemad saavad aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida.
Kuidas last aidata? Toetav on mures last aktiivselt kuulata. Teie laps on väljendanud, et ta kardab hunti, - võite seda edasi arendada, sõnastades kuuldu ümber. Mida laps sellele vastab, saate sealt vestlust edasi suunata ning last kuulata, teda mõista. Ning edasi koostöös arutada, kuidas seda olukorda muuta, et laps oleks nõus ilma teieta potil käima või õhtul tubades liikuma (abivahendid- miks mitte endaga kaasas kanda mõnda lemmikmänguasja, mis sisendaks talle julgust (ka mõmmi saab hakkama!), jne.- julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lapsed saavad hirmudest võitu tegevuse, mängu (rollimäng- näiteks võite koos mängida läbi olukordi poja lemmikmänguasjaga kodus, kus lelu kohtub hundiga ja kuidas siis käitub /äkki vajab hunt lihtsalt sõpra?/ ), ka näiteks joonistamise kaudu - võite paluda lapsel kujutada oma hirmu (mis värvi, mis kujuga), siis lasta tal see paber tillukesteks tükkideks rebida ja wc-potist alla lasta/prügikasti visata. Niiviisi saab ta kogemuse, et kontrollib olukorda.
Teile saab soovitada ennekõike rahulikuks jäämist- juba sellega annate lapsele signaali, et on normaalne, kui sa midagi kardad, me mõistame su tundeid. Püüdke ise lapse hirmude pärast mitte masendusse sattuda või närveerida. Olukorda, kus ka vanem ei tule iseendaga toime, on hirmu kogeval/tundlikul lapsel eriti raske taluda. Tekkida võivad lisapinged vanema pärast muretsemisega või süütunded (minu pärast on ema kurb või pahane).
Kui tõesti olukord ei muutu (muutub hullemaks, hirm süveneb, häirib last ennast või tunnete ise, et enam ei oska mingitki moodi edasi minna), võiksite pöörduda lastepsühholoogi vastuvõtule (abistav on: kognitiiv- käitumuslik teraapia; mõtteväljaravi), abi saab ka loovteraapiast- meetoditena sobivad: töö saviväljal, mänguteraapia, liivateraapia. Loovteraapia meetodid töötavad lastega väga hästi.
