Tere! Meie peres kasvab kolm last - 10 a, 6a ja 3a. Minu suur mure on seoses kõige vanema lapsega, kellel läheb teiste abistamine ja mõistmine väga raskelt. Kui palun tal väiksemaid abistada, kaasneb sellega torin ja pahameel ja ta võtab seda kui karistust. Ta justkui ei peaks teisi abistamisvääriliseks ja peab ennast teistest paremaks. Näiteks oli neil mängus selline situatsioon, et kõige suuremal tekkis mõte võtta mängu oma voodi ees olevad vaibad. Suurem laps läks ja tõi endale vaiba ja siis ütles teistele, et toogu nad ka endale. Ometigi on voodid kõik ühes toas ja poleks olnud mingi raskus tuua kohe kõik kolm vaipa. Teinekord oli juhus, et ta sõi köögis jogurtit ja kõige väiksem palus, et talle ka midagi süüa pandaks. Selle peale sai ta aga vastuseks, et ei saa ja ma ei oska sulle midagi panna jne. Ometi oli see viitsimise, mitte oskamise küsimus ja kasvõi leivatüki oleks ikka saanud anda. Ja selliseid pisisju on pidevalt ja mulle ei tundu need enam pisiasjadena. Väga suurel määral mõtleb kõige vanem laps ainult enda heaolule ja soovidele, arvestamata teistega. Samas ta ise soovib palju teiste abi ja soovib, et keegi tema heaks midagi tooks ja teeks. Minule tundub see ebaõiglane. Oleme sellest palju kordi rääkinud ja ta ütleb, et proovib olla teiste vastu sõbralikum, kuid see ei vii kuhugi. Mulle tundub, et ta lihtsalt ütleb nii, sest teab, et nii on õige vastata ja tüli lõpeb ära, kuid tegelikkuses ta ei soovi end muuta ja olla abivalmis.
Keskmine laps on väga väga abivalmis ja hoolitsev ja märkab asju ilma ütlemata. Ta abistab väiksemat riidesse panekul ja mõistab isegi tema jonni põhjuseid ja ulatab kõrgemalt kättesaamatuid asju jne. Isegi kõige vaiksem ei pea paljuks vahel teiste heaks midagi teha ja aidata kui palutakse. Selle taustal tundubki niivõrd imelik, et kõige suurem nii isekas on ja tihti käsutab teisi enda heaks midagi tegema ning ei suuda aru saada, et teiste abistamine ja mõistmine on elu loomulik osa.
Kuidas saaksin suunata oma kõige vanemat last, et ta hakkaks märkama teisi enda ümber ja ei peaks teistega arvestamist ülekohtuseks ja karistuseks?
Ette tänades,
Katrin
Te olete püüdnud suunata vanemat last teistest hoolima, kuid asjatult. Isegi kui keegi teda palubki, ei ilmuta ta vastutulelikkust, rääkimata sellest, et ta ise omal initsiatiivil kellegi eest hoolitseks. Oleks ju loomulik, et suurem vahel aitab nooremaid, kuid teil on pigem vastupidi. Teile tundub, et tema jaoks oleks teiste heaks midagi tegemine nagu karistus, siis võib selles näha ka protesti, kui ei vasta teiste palvele ja teie ootusele. Paistab, et pidevad meeldetuletused, nõudmised ja pahandamised asja paremaks ei teeks, see ei suurendaks temast endast tulenevat soovi aidata, ammugi mitte empaatiatundest ajendatud hoolivust.
Kõige üldisem soovitus arendada lastes teiste vajaduste ja tunnete märkamist ja mõistmist, mille eelduseks on empaatiavõime, oleks pakkuda lapsele endale sedasama. Kui ta kogeb, et temas toimuvat mõistetakse ja arvestatakse ja ta saab piisavalt tunda hoolitsust, siis areneb ka temas valmidus seda teistele pakkuma. Võib ju olla, et tema vanima lapsena on näinud, kuidas väiksemate eest hoolitseti ja neile palju tähelepanu pöörati ning tema samal ajal pidi olema suur, iseseisev ja tubli. Tal tuli kohaneda olukorraga, saada ise hakkama ka siis, kui ta oleks vajanud, et keegi teda hellitaks, oleks tema jaoks olemas ja ta saaks olla vahel abitu ja siiski mõistetud. See muidugi vaid üks võimalus seletada tagamaid, seega vaid oletus.
Isegi kui pole teada, kuidas lapse käitumist seletada, usun, et saate teda aidata nii, et mõnda aega pakute piisavalt tähelepanu ja märkamist, empaatia talle endale. Olge tema suhtes hooliv, mõistev, kasutage temaga koos olles ja asjade üle arutledes aktiivset kuulamist ja võimaldage tal olla just selline nagu ta on, isegi kui te tahaksite teda muuta. Vältige hinnanguid ja tema arvustamist, kui ta pole märganud teisi ega aidanud ( nt öeldes, et ta on hoolimatu või miks ei aita vms.). kuid samal ajal võib ju olla omal kohal kaasata ta midagi koos tegema, nt koos küpsetama või midagi korraldama, peaasi, et ta tunneks osalusest ise rõõmu ja saaks end tunda tähtsa ja vajalikuna. Jagage talle positiivset tagasisidet ja väljendage rõõmu tema tegemiste üle ja mis peaasi, see peaks olema loomulik ja siiras.
Tema soov pakkuda teistele hoolimist ei pruugi ilmneda kiirete lahendustega, kuid kui ta saab kogeda piisavalt ise teilt ja teistelt empaatiat ja ei pea kartma arvustamist, siis on ta valmis ka ise siiralt teistele omakasupüüdmatult hoolivust näitama.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
