Tere.
Tüdruk on 2.7 aastane ning ärkab pidevalt öösiti otsides ema. Ta ärkab üles suht karjudes ning nutma hakates ja hüüdes ema järele. Kui teda silitada uinub taas ja ärkab alles hommikul. Algul arvasin et näeb halba und kuid kui see suht igal ööl toimub ja väga pikalt siis arvan et tal on mingi hirm alateadvuses. Sageli meeldib tal uinuda ema juukseid sasides ja neist kinni hoides. On maganud ema kõrval sünnist saati ning kui perre on lisandunud beebi siis tüdruk magab kenasti küll isa kõrval kuid öised ärkamised on murettekitavad. Probleem oli juba siis kui beebit majas ei olnud. Ise kaldun arvama et hirm tekkis kui ta lasteaias hakkas käima.
Lisaks mainin et kui päevaunest ärkab tahab ta sageli süles istuda ja on pahas tujus. Hommikused ärkamised on korras.
Tüdruk on suht õrnahingega. Kui näitex eakaaslane temalt mänguasja võtab hakkab ta südantlõhestavalt nutma ja tahab sülle. Kuidas last selles osas aidata saaksin et ta enda eest rohkem seisaks ja oleks enesekindlam?
Soovin väga et laps saaks rahulikku und magada ilma et ta öösel hirmuga ja nutuga ärkama peaks. Ning et laps oleks iseseisvam.
Kas peaksin abi saamiseks kellegi poole pöörduma ning kelle? Ja mis nõuandeid teil on probleemiga toimetulekuks?
Kuna kirjast ei selgu, mis suhe on teil lapsega, siis vastates eeldan, et tegu on teie tütrega.
Lapse isiksuse areng 2. ja 3. eluaastal suundub iseseisvumise poole. Tavapäraselt on selle perioodi lõpuks laps valmis ilma emata mõnda aega toime tulema. Kuidas areng toimub, kas pigem kiiremini, aeglasemalt või väikeste tagasilöökidega, sõltub lapse geneetikast ja sellest milline on olnud keskkond lapse ümber. Kas võib olla, et ka teie peres on keegi veidi ettevaatlikum ja tagasihoidlikum? Keskkonna all pean ma silmas seda, mis on lapse ja tema vanemate elus toimunud. Kui perre sünnib beebi, siis on tavapärane, et vanema õe või venna arengus toimub hüppeline muudatus. Mõni laps tajub, et ta on juba suurem kui väike beebi ja hakkabki vastavalt sellele käituma. Päris tavapärane on aga hoopis ajutine tagasilangus. Nii tore oleks ju olla see väike tita, kes saab pidevalt ema süles aega veeta. Seega väikelapse jaoks, eriti tundliku lapse jaoks, on stressiallikaks nii see, kui beebi sünnib, kui lasteaeda minek ja uus magamiskord. Selles vanuses last mõjutab isegi asjaolu, et ema jäi lapseootele (emal on teistmoodi pilk, ema käitub teistmoodi jne.)
Lubage lapsel harjuda olukorraga omas rütrmis. Öine ärkamine on üsna normaalne, sest lapse aju töötab läbi päeva jooksul kogunenud elamusi. Lapse ärevuse taset tõstab pigem see, kui teie muretsete olukorra üle. Laps tajub murelikku pilku, küsimist- uurimist jne.
Selleks, et last julgustada, aktsepteerige lapse hirme. Peegeldage talle tagasi, et mõistate teda. Vastasel juhul tajub laps, et tema hirmud ei ole vanematele mõistetavad, need on ebanormaalsed ja seeläbi on ka temaga midagi lahti. Lapse pinge suureneb seeläbi veelgi. Kui laps mingil kombel oma ärevust, hirmu või pettumust väljendab, siis öelge, et mõistate teda ja mõnikord on teie endaga ka niiviisi juhtunud. Olge talle mudeliks. Kui midagi läheb näiteks kodustes toimetustes untsu, siis näidake esmalt oma pettumust, kuid mainige ka, mida te teete, et sellest olukorrast üle saada. Nii tekivad lapsele tööriistad ja sönad, mida emotsionaalselt keerulises olukorras kasutada. See on küll justkui väike näitemäng, kuid hea eesmärgi nimel. Kindlasti vajab teie laps ka piisavalt kehalist kontakti ja emaga omaette ja kahekesi olemise aega.
Kui siiski muretsete ja tütre käitumine väljendab jätkuvalt mingisugust katmata vajadust, võiksite konsulteerida pereterapeudiga või kliinilise psühholoogiga.
