Tere!
Mureks on 3,5-aastase suhteliselt iseseisva lapse emasse klammerdumine ja hüsteeriahood emast lahkumisel. Senini pole lahkumine kunagi probleemiks olnud. Nüüd äkitselt ei lase laps mind minema, lahkumine on väga valulik, millega on kaasnenud hüsteeriahoog. Laps keeldub autosse istumast, lasteaeda sisenemast jne. Laps võimeline ära jooksma, eemaldub ja väldib füüsilist kontakti (kallistust). Lahkudes kestab nutuhoog veel mõnda aega, harvad korrad on rahunemine toimunud kiiremini. Näen lapses pigem hirmu, mitte jonni minu lahkumisel. Olen andunud talle selgeid sõnumeid, et emme tuleb tagasi ja ma olen olemas.
Vanemad elavad viimane aasta eraldi kodudes. Laps elab 60% aega emaga, 40% isaga. Isaga onlapsel väga lähedane ja toetav suhe.
Kuidas saaksin oma last sellistes olukordades toetada?
Olete mures oma lapse muutunud käitumise pärast, varem suhteliselt iseseisev laps on muutunud klammerduvaks ja nutuseks.
See, et laps ei taha teist lahkumisel lahti lasta, viitab eraldumishirmule ehk separatsiooniärevusele.
See, et lapsed hirmu tunnevad, on pigem norm kui erand. Eriti palju erinevaid hirme esineb just väikelastel ja koolieelikutel, kuna nende arusaam maailmast ja mõtlemise eripärad "soosivad" neid.
Hirmu tuleks lapsevanematel võtta kui inimlikku, loomulikku ja enesealalhoiuks vajalikku tunnet. Samas, hirm ei ole enam "kasulik", kui teda saab liiga palju, nii et hakkab normaalset elu segama.
Nagu kirjutasite, ei ela te enam aasta oma lapse isaga koos, see on ka lapse jaoks suur muutus, ning lapsed reageerivad endale arusaamatutele või pingeid tekitavatele olukordadele pereelus (haigus, muutused vanematevahelises läbisaamises, kolimine, vanema tööleminek jne.) psühhosomaatiliste reaktsioonidega, arengus justkui veidi tagasi minnes (titelikum käitumine) või ka läbi suurenenud hirmukuse.
Elate lapsega kaheksesi ja teie 3,5 aastane tütar võib tunda suurenenud hirmukust, separatsiooniärevust teist lahkudes- tal võib olla hirm teid kaotada, või et midagi juhtub teiega, kui te pole päeval koos- tegu irratsionaalsete, tema jaoks seletamatute, raskete tunnetega.
Lapsevanemana saate aidata last, kes juba on hirmul, teda rahustades, turvatunnet taastades ja julgustades avatult oma tundeid väljendama. Vältida tuleks naeruvääristamist, sundimist ja loogilist veenmist, lapse hirmu eirata või lubades lapsel kardetud objekti või olukorda vältida- mida te ka ei tee. Ka füüsiline kontakt (silitused, patsutused, kallistused, embus) on lapsele rahustav ja turvatunnet sisendavad- kui ta lubab end puudutada (pakkuge ikkagi talle ka seda võimalust!).
Tundeid väljendama julgustate oma last aktiivselt kuulates. See on olukorras, kus lapsel on mure (ja see tal ju on!) kõige abistavam. Kui laps ei oska nimetada, miks ta ei taha lasteaeda minna ja nutab, peegeldage talle kogetud tunne sõnades tagasi, näiteks: "Näen, et lasteaiarühma minek teeb su tõesti õnnetuks ja ajab sind nutma." Laps kogeb, et vanem mõistab teda, on temaga. sageli nutavad lapsed peale vanema poolt tunde peegeldamist mõnda aega veelgi tugevamalt- ja siinkohal tahan teid julgustada!- lubage lapsel nutta (taluge see rahulikuks jäädes ära), nutt on lapse jaoks parim pingemaandaja.
Kodus, olukorras, kus probleemi ei ole, võtke teema jutuks, väljendage oma muret ja öelge, et mõtleme koos, kuidas sul oleks parem aeda minna- nii et sina oleksid rahul, ja mina emana ka.
Väikesele lapsele on väga toetav, kui võtab/valib ise aeda kaasa siirdeobjekti- see on siis tekike või muu oluline kaisunukk/lelu, nö abivahend, mis oleks talle tegelikult ema asendaja teie äraoleku ajal. Julgustaksin teid kaasama last lahenduste otsimisse, see tõstab ka tema enesehinnangut (mina teen ise midagi oma hirmust jagusaamiseks!). Aktiivsest kuulamisest saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
