Mulle teeb muret, et kui poiss ei saa oma tahtmist, võib ta olla agressiivne ja tagantjärgi ka nagu ei pea seda valeks.
Tänane näide: poiss jäi lasteaiast (kuhu ta minna ei taha) koju, sai omaette mängida, nagu tahtis. Siis hakkasin putru tegema, tema nõudis makarone. Lubasin järgmine kord makarone teha. Mõningase protestimise järel leppis pudruga, aga tahtis potti suhkrut panna. Ütlesin, et võib enda taldrikusse panna, sest teised ei taha suhkruga. Tema hakkas püüdma suhkrut kätte saada, et ikka potti panna. Takistades teda, seletasin korduvalt oma seisukohta, püüdsin küsida tema lahendust olukorrale, kus tema tahab suhkruga ja teised ei taha. Tema aga ei kuulanud, vaid lõi käte ja jalgadega, küünistas, püüdis hammustada, ähvardas, vahel kriiskas. Rahunes alles siis, kui ikkagi sai suhkru kätte ja potti pandud. (Sain jaole enne, kui jõudis segi segada ja andsin siis magusama osa talle; aga õde ikkagi keeldus sellest pudrust, isegi ei proovinud. Üldse on poiss toidu suhtes väga valiv ja toit on üks korduvatest vihastamise põhjustest, aga ei saa ju tema kitsa menüü järgi elada või mitut sööki teha spetsiaalselt)
Pärast tuli jutuks, et mul on varvas valus (kuhu ta enne peale astus). Siis poiss ütles umbes nii, et see on sellepärast, et ma teda takistasin. Rääkisime siis veidi ka löömisest, aga ta ei väljendanud mingit arusaamist, et see ei kõlba. Pigem lubab erinevaid olukordi lahendada just löömisega. Lasteaiast pole siiski kaebusi tulnud, pigem on ta seal liiga tagasihoidlik.
6-aastane võiks ikka juba aru saada, et on vaja ka teistega arvestada. Aga kui ta on midagi pähe võtnud, ei ole ta nõus arutama ja vihastub, kui ei saa oma tahtmist, vahel on vaja teda füüsiliselt takistada keelatut tegemast, mis enamasti tähendab temapoolset löömist jms. Mida siis teha sellistes olukordades?
Teile teeb muret 6-aastase poisi käitumine. Kirjeldate olukordi, kus laps ei käitu soovitult ja küsite, mida teha. Kahjuks jääb selgusetuks, mis seos on teil lapsega. Kuna nimetate last poisiks, siis eeldan, et tegu ei ole teie pojaga.
Tõepoolest 6-aastane laps on vanuses, kus talle on juba võimalik olukordi selgitada. Samas on seda vajalik teha eakohaselt ja kontekstist lähtuvalt. 6-aastasele lapsele on iseloomulik päris omapärane ja ehk isegi vastuoluline maailmapilt. Nad uurivad, mis on vale, mis on õige, mis on lubatud ja mis mitte, kes on süüdi ja kes on hea. Tihti on nende eeskujudeks politseinikud, superkangelased ja üleloomulike võimetega muinasjututegelased, neid peetakse ikka veel reaalselt eksisteerivaks. Katsetatakse isegi samalaadsete tegudega ja kui selline käitumine ei õnnestu, siis ollakse pettunud. Samuti tuleb selles vanuses päevakorrale sõpruse teema, kes on sõber ja kes ei ole. Tihti katsetatakse jõulist enesekehtestamist, kui ümbritsevad inimesed seda võimaldavad. Tavaliselt, mida turvalisemana laps ümbritsevat keskknonda tajub, seda rohkemta katsetab ja seda rohkem ka oma stressi ja pettumust vastuolulise käitumisega välja elab.
Seega põhjusi teie poolt kirjeldatud käitumise puhul võib olla mitmeid. Käitumise muutmiseks on vaja eelkõige olla lapsega kontaktis. See tähendab-olla tema jaoks olemas. Last on vaja tõeliselt kuulata ja talle tema mõtteid tagasi peegeldada. Kui täiskasvanu küll justkui kuulab, aga on mõtetega mujal või ühe silmaga telefonis suhtlemas või kodutöid tegemas, siis tajub laps, et tema sõnum ei ole oluline ja tema ise ei ole oluline. Siinkohal kuulamine ei ole n.ö. kuuletumine. Kui lapse sõnum on kuulatud, siis on ta oluliselt vastuvõtlikum selgitusele, mida teha on sobilik ja mida mitte. Teine pool lapse käitumise muutmisel on piiride seadmine (enesekehtestamine), kus täiskasvanu ütleb, mida võib ja mida mittte. Kui laps mingil põhjusel piire seadvat inimest täiskasvanuna ei aktsepteeri (suhkru lisamine potti just sellise pildi andis), siis ta ka ei kuuletu. Kuidas kuulata ja kuidas seada piire, saate lugeda meie kodulehelt.
Aitäh. Tegemist on siiski minu lapsega. Kahjuks on praegu üsna kiire aeg, kuluks ära n-ö kiirabi nõu, mida teha sellistes olukordades, kui on vaja midagi saavutada ja lihtsalt ei kuulata. Näiteks keeldub kesklinnast koju tulemast, kui ma ei luba, et saab täna mänguväljakule. Aga on juba liiga hilja mänguväljaku jaoks. Kui lähen eemale, järgi ei tule, käest kinni võtta ka ei lase. (Samal ajal tahab teine laps WC-sse, mida vaja koos otsida...) Ja kui lõpuks saame bussi peale, siis bussist maha tulles istub maha ja on nõus liikuma ainult mänguväljaku suunas (kuhu on 10-15min tee). Jalgu alla ei võta ja süles ma teda enam tassida ei jõua..
Veel seda, et sellistes olukordades ei ole ta nagu valmis eriti rääkima või arutama ega kuulama, vaid on väga kinni oma plaanis ja korrutab seda või tegutseb selle täitmiseks.
Kindlasti ei ole võimalik jagada mingeid alati toimivaid ja universaalseid nippe. Oluline, on silmas pidada, et laps ei taha meelega halvasti käituda. Teatud olukordades, kus tema keha on stressihormoonide meelevallas (ta on väsinud, ta tunneb end mingil põhjusel ebamugavalt, vanematel ei ole olnud mahti võimaldada lapse jaoks piisavalt vajalikku tähelepanu vms.), ei tule ta oma emotsioonide juhtimisega lihtsalt ise toime. Ta justkui ei kuule ega näe mitte midagi. Ta vajab, et täiskasvanu,ei muutuks samasuguseks (lapsega rahmeldajaks, riidlejaks, süüdistajaks, ähvardajaks) . Laps vajab täiskasvanu abi. Tihti on abi, kui pakkuda rahustavat kallistust.
Ühest punktist teise liikumiseks tuleks kindlasti arvestada 20 minutise lisaajaga, sest kunagi ei tea, millal on vaja koos lapsega arutada, mida selga panna, millal tuleb koos tänava ääres hüplevaid linnukesi vaadata või millal arutada, kas praegu on õige aeg mänguväljakule minna või mitte. Ja isegi, kui teha kõik õigesti ja üritada situatsioone ette näha, tuleb olla valmis ootamatusteks ja käituda juba siis vastavalt olukorrale.
Soovitan teil lugeda Isabelle Filliozati raamatuid. Esimene neist annab häid juhiseid, mida silmas pidada lapse 1-5 eluaastal ja teine lapse 6-11 eluaastal. Nõuanded puudutavad just lapse käitumuslikku poolt.
