Minu 3kuune beebi on rahutu ja nutab tihti kogu päeva jooksul. Eriti palju nutab ta enne uinumist. Üle tunni ma tal üleval olla ei lase. Siis hakkan kussutama. Samas on tema päevauned tihti vaid 15 minutit pikad. Siiani olen alati üritanud nuttu imetamise ja kussutamisega vaigistada. Tihti see kohe ei mõju ja laps võib väikeste pausidega nutta u tund. Lugesin A. Solteri teooriat, et lapsel tuleb lasta stress ohutult süles välja nutta. Kas seda on ohutu rakendada ka 3kuuse beebiga? Kas mingi piirini siiski saab ka beebi jaoks tervistkahjustavalt liiga paljuks?
Hea teada, et olete A.Solter raamatut lugenud, millest ta viitab, et beebide nutt võib rääkida tema vajadusest pingetest vabaneda ja emad võivadki seda rahumeelselt neile lubada. Kuid mis ei tähenda lapse nutu ignoreerimist, mittereageerimist. On ju esimene eluaasta lapse jaoks oluline maailma kui turvalise paiga tunnetamisel. Kui tema vajadustele ei reageerita, siis ei tunne ta ka hilisemas elus end piisavalt kaitstuna, mis teeb ta haavatavaks, ärevaks, ebakindlaks.
Kuid kui palju on ohutu nutta? Tunnistan, et ei oska anda teile konkreetset vastust. Seda enam, et beebid on erinevad ja nutu põhjused ju ka. Pigem on oluline emana märgata ja ära tunda oma lapse vajadused, püüda talle pakkuda seda, mida vajab, tagada talle sobiv päeva- ja unerütm, toitumine, füüsilise ja emotsionaalset kontakti, vanuse kasvades eakohaseid aktiivseid tegevusi jne. Samuti ei tasu ka kunagi eirata, et lapse nutt võib rääkida ka mõnest tervisega seotud probleemist.
Mõned mõtted sel teemal veel. Paari-kolme-kuune beebi magab ööpäevas kokku 10-19 tundi, on ärkvel 1-3 tundi järjest. Alates 3-elukuust hakkab laps ilmutama eneseregulatsiooni võimet, mis aga tähendab, et nüüd oleks hea teda harjutada ise uinuma. See tähendab, et ei pruugi olla vajalik teda kussutada magama. See võib muidugi olla üsna keeruline, kuid ometi tasub proovida. Kui aga lapsel juba seos loodud, siis ei pruugi ta mitme aasta jooksul osata näites öösiti ärgates ise uuesti uinuda ja see tähendaks lõputuid rahutuid öid nii lapsele kui vanematele. Parim on kui laps õpib varakult uinuma oma voodis -ikka selleks, selle paigaga tekiks seos magamisega ja ootamatult ärgates ei näi ümbrus ootamatult ärevaks tegevalt. Samuti ei ole soovitav lapse rahustamiseks kasutada toitmist (eeldusel, et toiduajad on kindlad ja lapsel pole nälga).
Lõpuks lisan, et Solter raamatu sõnum ei viita, et vanemad peaksid olema osavõtmatud ja lihtsalt lubama lapsel nutta, vaid mitte liialt muretseda, kui laps nutab ilma selge põhjuseta ning sel juhul olla talle rahustavaks toeks. Peamine on aga kindlasti see, et lapse vajadused oleks kaetud. Beebi nutu põhjuseid on sageli seotud ka toitmisjärgse kõhuvaludega, vahel ka mõne toiduaine talumatusega jms. Kui teie mure lapse pikkade ja sagedast nutuhoogude pärast jätkub ka edaspidi, siis tasub ju igaks juhuks konsulteerida ka veel arstiga, samuti tasub jälgida toitumist (kas on seoseid erinevate toiduainetega) vms ning jälgida muutuste mõju lapse unele ja enesetundele.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
