Minu 8-aastane poeg kardab paaniliselt kõiki koeri. Koolist tulles on ta hüpanud lahtise koera eest kraavi, nii et nägu ja käed olid ikka päris katki. Õues ei julge ta ka üksinda (st. täiskasvanuta) eriti käia, sest äkki tuleb mõni koer. Oleme temaga sellest hirmust rääkinud tundide kaupa, aga kasu ei miskit. Koos oleme käinud tuttavate koeri vaatamas ja katsumas. Mida soovitate sellises olukorras ettevõtta? Endal on juba "juhe" ikka täiega koos ops:
NB! mitte kunagi ei ole ta koerte käest hammustada ka saanud.
Näib, et poeg on tõesti hirmul ja tegemist võib olla paanikahäirega. Kui rahulikud selgitused ja jutuajamised ning ohutul moel koertega kokkupuuted pole aidanud kartust leevendada, siis võiks pöörduda lastepsühhiaatri poole. Kui on tegemist ärevus- ja paanikahäirega, siis sellega toimetulekuks on vaja professionaalset abi.
Lastepsühhiaatrid võtavad vastu näiteks Tallinna Lastehaiglas, Tervise 28 ja Kesklinna Lastepolikliinikus, Ravi 18.
Perearsti suunamine ei ole vajalik.
Linnapenid minu arust inimestega rohkem harjunud. Tavaliselt ka peremees kuskil läheduses. Maal aga kõnnid kuskil külavahe teel siis tuleb suur murjam vastu, siis võtab ikka kõhedaks küll. Ei tea kuidas reageerib või kas parasjagu oled tema territooriumil või mitte. Maakoerad tavaliselt ikka rohkem n-ö valvekoerad... või noh nii arvan mina ja põhjendan oma hirme
mina ka kardan. kui ma tean et mõnes tänavas elab peni, kes käib lahtiselt ja on kuri, siis ma seda teed ei lähe.
ma seisin üks suvehommik nii tükk aega ühe peniga. liigutada ei saa, peni istub vastas, lõriseb. otsa vaadata ma ei julge talle. liigutada ta mind ei lase. no täitsa jube. põhjust kartmiseks võõraid penisid on küllaga. ma ei usalda ühtegi koera. teadagi, nad ei hammusta peremehe sõnul. nad ei hammusta seni, kuni nad pole kedagi hammustanud. täiesti vabalt võid sina olla esimene, keda see sõbralik koer hammustab.