Mul on kaks last. Vanem on 4-aastane ja noorem 1-kuune.
Vanem laps on beebist saati olnud väga tundlik. Ta vajab positiivset rutiini. Uued olukorrad, lärm ja suured seltskonnad on talle väsitavad. Kui igasugu muud väiksemad muutused elus on talle rasked, siis seda enam on seda beebi sünd.
Öösiti ta ärkab ja nutab, sest on näinud halba unenägu. Unenägude teemaks on enamasti minust või isast ilma jäämine (surm, me oleme kadunud, me kukume kuskilt alla tema juurest). Samuti on läinud halvemaks kõne. Ta nagu ei leiaks sõnu, lause moodustamine ja lõpuks välja ütlemine võtab palju kauem aega, r-täht ei tule enam välja. Varem oli tal kõne väga hea. Nutt tuleb kergemini. Mängud on vihased st fantaasia tasandil sisaldavad kellegi löömist, haiget tegemist, peale astumist. Söögiisu on halb. Üldine meeleolu on kurvameelne, endassetõmbunud.
Meil on kindel rutiin, et igal õhtul enne magama minemist loen talle raamatut, räägime päevast, mis kurvastas/rõõmustas, kaisutan voodis. Iga päev mürab ta koos isaga (va 2x nädalas, kui isa on õhtul trennis). Nädalavahetusel pool päeva on ka üks vanem vaid tema päralt ja mängime õues aias, käime mängiväljakul, metsas jalutamas, mõnikord ka batuudikeskuses või kinos. 2-3 korda nädalas tegeleme umbes 30 minutit ka käelise tegevusega. Kaasan teda kodutöödesse. Soovi korral aitab söögitegemise ajal midagi segada, hakib kurki, ulatab kapist asju, täidab/tühjendab (nõude)pesumasinat, aitab võtta tolmu. Varasemalt meeldis talle minuga koos kodutöid teha ja rääkisime nende käigus ka igasugu maailmaasju, kuid viimasel ajal ta pigem ei taha minuga aega veeta ja valib omaette mängimise.
Kas ta saab liiga vähe tähelepanu või võtab kohanemine uue elukorraldusega veel aega? Kui palju (mitu tundi päevas/nädalas) võiks olla piisavalt palju tegelemist? Kuidas ma saaks teda veel aidata?
Teie 4- aastase lapse käitumine on oluliselt muutunud seoses beebi sünniga perre. Kuna kirjeldate põhjalikult, mida te koos lapsega teete, siis arvan, et kindlasti ei ole lapsel vajaka aktiivsest tegevusest. Näib, et oma 1-kuuse lapse kõrvalt suudate piisavalt tähelepanu jagada ka suuremale.
Arvan, et teie 4- aastane laps vajab eelkõige aega uue olukorraga kohanemiseks. Kui perre sünnib noorem laps, siis on sage olukord, et vanema lapse arengus toimub teatud nihe. Mõnikord muutub laps justkui ootamatult veidi suuremaks, mõnikord tekib aga väike tagasilangus, sest nii väga tahaks ise olla selle väikese beebi asemel. Mõlemad variandid on täiesti normaalsed ja mööduvad nähtused.
Kuna teie teine laps on veel väga väike, siis eriti oluline on, et te ise saaksite piisavalt puhata. Kui teie enda meel on rahulik, siis tajub ka teie vanem laps end piisavalt turvaliselt. Kui kipute siiski muretsema, ülemääraselt asju korraldama, ette mõtlema, siis kandub see ebakõla edasi ka teie lastesse. Lapsed, eriti veidi tundlikumad lapsed, elavad oma käitumisega välja mitte ainult enda, vaid ka lähedaste täiskasvanute tundeid.
Kui teie laps väljendab oma agressiivseid tundeid, siis ei maksa seda karta. Pigem on see hetk, kus saab lapse tunnet peegeldada:” Sa oled päris kuri/ vihane praegu!?” Ükskõik, mida siis laps mainib, saate teie omakorda jälle tema mõttega kaasa minna ja talle teada anda, et teda on mõistetud ja igasugused pettumuse ja viha tunded on normaalsed. Kui laps kipub kedagi reaalselt lööma, siis tuleb see kohe ja selgelt lõpetada. Näiteks võtate käest kinni ja ütlete: “Ei tohi lüüa!” Laps õpib oma negatiivsete tunnetega toime tulema lapsevanema toel ja tegelikult lapsevanema eeskuju järgides. Mõnikord võib ka lapsevanem lapse juuresolekul väljendada oma raskeid tundeid. Näiteks: “See asi ajab mind ikka kohe päris närvi. Teen endale tassi teed/ joon paar lonksu vett/ tahan paar minutit üksi olla/ hingan paar korda sügavalt sisse ja välja, et rahuneda.. Kui laps õpib oma negatiivseid emotsioone ise tähele panama ja neist ka natuke rääkima, kui ta harjub, et peres on üks täieõiguslik liige juures, siis küllap kaovad ka hirmuunenäod peagi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
