Tere!
Mul on kaks väikest last - kolmene poeg ja kahene tütar. Lühidalt öeldes olen ma väsinud nende tülide lahutamisest, pidevatest jonnihoogudest, sõnakuulmatusest jne jne. Ma ei näegi enam mitte midagi head... Ma ei taha nendega enam aega veeta - seda on kohutav öelda, aga nii on. Olen viis aastat kodukana mänginud, omaette aega praktiliselt pole... kui seda ka saan mingite toimingute tegemiseks kasvõi koduaias, siis ikkagi pean kõike joostes tegema. Mees hoiab oma lapsi ja saab nendega hästi hakkama, kuid lapsest eraldi olemise aeg ei ole ka puhkus mu jaoks, kui mingeid asju aega arvestades tegema pean. Tihtipeale ei saa oma tegemisi äragi lõpetada, kui mees juba teatab, et peab kuskile minema või tegema. Töö on selline. Mul on kõrini.
Poeg käib mul muidu ka lasteaias, mis annab natukenegi hingamisruumi, kuid siis on päeval tütar koguaeg tagumikus kinni. Olen mõelnud ka tema lasteaeda panemisele, kuid tunnen, et tema jaoks on praegu veel vara. Proovime seda alles sügisel. Praegu läheks ta muidugi vennaga samasse rühma, kas seegi hea oleks.
Tunnen, et pean kodus olles koguaeg karjuma, hommikul ei taha end ülessegi enam ajada voodist. Võiks ju laste uneajalgi aja enda jaoks maha võtta, kuid siis on tihtipeale vaja mul endal ettevõtte paberimajandus korda teha vms. Lapsed ei maga ka just ideaalselt ei lõuna ajal ega öösel. Toast ma seetõttu lahkuda ei saagi...
Üldse tunnen niiiiii suurt ahistatust oma elukorralduse pärast juba pikemat aega. Ma olen tige ja vihane koguaeg. Kõige rohkem aga väsinud ei suuda päeval silmigi lahti hoida. Ei taha enam elamist koristadagi, kuid ennem laste saamist ajasin igat tolmukübet taga... nüüd olen loobunud, kuna järgmisel hetkel on kõik nii nagu ennem... Mees on ka igavene masendusehunnik viimasel ajal... mul on juba tunne, et häid päevi tal enam polegi... seega pole kellelegi toetuda.
Pole vist mõtet seda kirjagi kirjutada, soovituseks saan vast selle, et võtaksin end ise käsile... aga ma ei jaksa enam, olen proovinud.
Jah, teil on õigus – vajaksite midagi, mis teid ennast aitaks. Lapsed ja nende tülid ei ole kindlasti teie pere suurim probleem - see vaid kogu peres toimuva üks tagajärg või märk, mille tähendust tuleks otsida teist endast, teie mehe masendusest ning teie vahelisest suhtest. Seega kõik, mis teeb teid rahulolematuks ja seeläbi vihaseks, vajaks teadvustamist ja muutmist.
Nagu juba ilmselt eeldate, siis teie kirja põhjal oleks ju täiesti kohane soovitada, et võtke enda jaoks aega, puhake, leidke neid tegevusi, mis teid energiaga laeks, kuid tundub, et sellest teile ei piisa. Samuti ei pruugi olukord muutuda vaid sellest, et tütar sügisel lasteaeda läheb ja siis teie kodune koormus väheneb. Oletan, et teie ise ka ainult sellele ei looda. Tundub, et teie rõõmu ja energia röövijaks ei ole lapsed ja kodused toimetused. Samuti mehe jaoks pole vaid töö see, mis kohustab ja kurnab.
Lühidalt öeldes, ei ole ilmselt kasu hakata siinkohal oletama, mis on teie jaoks kõige raskem end käsile võtta nagu kirjutate ja mis on üldse see, millele peaksite keskenduma ja kuidas end aitama, samuti abinõusid pakkuma, mida tegema peaksite. Kuid usun, et toetav ja rahuolu pakkuv suhe mehega on küll üks kindel asi, mida vajate. Milline suhe teil aga on ja millest vajaka jääb, sellest rääkimisest võiks aga küll kasu olla. Seega minu soovitus oleks järgmine: leidke aega mehega kahekesi olemiseks, arutlemiseks selle üle, kuidas oma suhtega rahul olete. Kui see näib olevat miskipärast siiski keeruline, siis pöörduge näiteks paari- või pereterapeudi poole.
