paluksin nõu, kuidas oleks hüsteeriliste jonnihoogudega kõige parem toime tulla.
Meie 3-aastane on muidu imeliselt mõistlik ja tubli tüdruk, aga mingite täiesti suvaliste asjade peale on hakanud viimasel ajal täiesti pööraselt reageerima.
Näiteks täna hommikul lastaeda minnes tahtis õhukest kevadmantlit panna selga. Ütles ka ilusti, et sellel ta saab luku ise kinni. Ma pakkusin, et paneme siiski paksema jope, et ma natuke aitan ja siis saab ka ise. Hetkega läks laps hüsteeriasse. Viskus kõhuli esikusse ja hakkas röökima. Proovisin rahulikult seletada ja rääkida, et õues külm jne. Järgmise sammuna hakkas kätega lööma. Ta otseselt ei löö tegelikult, aga teeb käega minu poole selliseid löömise liigutusi. Teinekord läheb siiski ka füüsiliseks. Samuti hakkab karjuma. Mitte nutma või karjudes rääkima, vaid lihtsalt nagu äärmisest frustratsioonist kisama ja vihast röökima. Ja seda põhimõtteliselt iga kord, kui ta ei saa, mida soovib (mustaks läinud kleiti järgmine päev jälle selga panna, ööseks kõiki mänguasju kaissu võtta vms.). Või keegi teda korrale kutsub. Näiteks, et ei jookseks söögi ajal ringi või ei vehiks kahvliga vms. Eile õhtul oli samasugune probleem vanni minekuga, kui neiu hakkas röökima, kui riidest lahti võtsime. Et tema ei taha riideid ära võtta ja tema on printsess ja peab sukapükstes olema. No nuta või naera. Aga laps on hüsteerias ja karjub ja peksab kätega. Ei aita rahulik selgitamine, et printsessid peavad ka pesema ja riided lähevad muidu märjaks ega midagi.
Äkki on mõni soovitus, kuidas selliste hüsteeriahoogude korral käituda? Rääkida proovin nagunii kogu aeg. Selgitada ja põhjendada. Peegeldada, et ta saaks aru, et ma saan aru, mida ja miks ta tahab. Tulu sellest suurt ei ole. Aga ega kannatlikkusega sellistel puhkudel mul endal ka väga hästi lõpuks lood ei ole. Mingi hetk käib prõks ära ja võtan jõuga ta riidest lahti/panen riidesse/istuma vms. Pean tunnistama, et mul on äärmiselt raske vihast röökivad ja peksvat last nt kallistada. Saan aru, et peaks? Pakkuma lähedust ja turvatunnet, et saaks ennast tühjaks karjuda? Aga kas see ei anna lapsele signaali, et selline käitumine on ok?
Lõpuks lepime alati ära ja räägime toimunu läbi ja kõik on korras kuni järgmise korrani... Nii et paluksin teilt veidi abi ja nõuandeid kuidas selliseid olukordi rahulikumalt ja mõlema osapoole närve säästvamalt lahendada!
Teile tundub nii, et kohe miski ei aita, kui tütre hüsteeria vallandub, et seletamine ega temas toimuva peegeldamine. Seejuures on muidugi mõistetav, et kui laps juba röögib või pikali viskub, on raske ise rahulikuks jääda või teda kallistada.
Küllap mõistate sedagi, et 3-aastaselt on üsna tavapärane oma tahtmisi näidata ja protestida kui neid keelatakse. Kuid jah, kui palju ja kuidas siis toimida, et oma närve säästa ja et ka suhted lapsega ei saaks kahjustatud.
Tõtt öelda usun kõige enam siiski ikka vanema suutlikkuse mõista lapse tundeid ja vajadusi ning seda ka väljendada ning eriti just neis probleemsetes olukordades, mil laps on ise oma tunnetega kimpuss, st protestib, jonnib, karjub, lööb jne. Seda ma usun tõesti, et seletamisest pole siis kasu, ammugi mitte nö moraalijutust – mis kõik võib juhtuda kui ta sõna ei kuula vms. Selgitused võivad olla omal kohal siis, kui laps suudab kuuldut vastu võtta, pole parasjagu võitlust ega pahandust, st rahulikus meeleolus, kontaktne, valmis kuulama ja kuuldut arvestama. Hüsteerias lapsele käib see lihtsalt üle jõu. Kui juba emotsioonid laes, siis läheb peamine ressurss nendega toime tulekuks ning siis on vaja rahustavat lähedast, kes seda turvaliselt võimaldab. Jah see on raske, kuid just siis vajab laps rahulikku ja kannatlikku emmet-issit, kes teeb võimalikuks pingetest vabanemise, nutta ja tunda end siiski hoituna ja mõistetuna. Sel hetkel vajab ta kedagi, kes on temaga koos ja mõjub rahustavalt, vajadusel pakub füüsilist kontakti ja on hea aktiivne kuulaja, tema tunnete aktsepteerija. See on kõige peamine soovitus. (nt sa nii väga tahtsid just seda kleiti selga panna ja oled nüüd õnnetu, et ei saanud; sa tahaksid täna kõik loomad kaissu võtta, et end hästi tunda; räägi mulle, kas on midagi, mis sulle muret teeb vms):
Kuid kasuks tuleb ehk seegi, kui vahel püüda mõnda keerulist olukorda ennetada. Näiteks anda lapsele teada oma kavatsusest ja sellest, mida lapselt ootate ( nt kui kõht täis, siis lähme õue, täna on külm ilm ja paneme sooja jope; printsessimängu mängime kuni tuleb hammastepesu aeg ja magamaminek). Vahel tuleb mõni asi lapsele lihtsalt väga ootamatult või tal oli oma ettekujutus toimuvast ning ta ei suuda lihtalt ümber lülituda ning vajab aega, et oma ettekujutatud maailmast ümber lülituda (nt printsessimängust).
Kuigi te olulisi asju olete juba proovinud, pakun siiski veel välja lugemiseks ühe raamatu, mis just sama teemat puudutab : A.J.Solter „Nutt ja jonnihood“ (kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla).
Lõpetuseks soovin, et teil endal oleks jaksu, sest peavad ju olema emmel nn jonnivanuses samaaegselt raudsed närvid, aga pehme süda (empaatia), siis hoolitsege kindlasti ka selle eest, et teie ise saaksite piisavalt puhata, et teie elus oleks toredaid ja rõõmupakkuvaid asju ning rahuolu pakkuvaid suhteid. Kui laps tunnetab, et emme-issi on õnnelikud, siis tuleb temagi paremini endaga toime.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
