Taustast:
Jätsin suitsetamise maha 4 aastat tagasi, kuid 2 aasta pärast hakkasin uuesti - närvid ei pidanud elu pingele vastu (kes pole olnud sõltlane, ei kujuta vast ette, aga nii ta toimib). Plaanin esimesel võimalusel lõplikult maha jätta, kuid antud eluperiood ei ole sobiv - ülikooli lõpetamine, samas mehega keerulised suhted: kaalume praegu, kas kolida lahku või mitte jmt. Mahajätmiseks peab aga olema rahulik moment a`la suvepuhkus maal. Tean omadest kogemustest, et praegu üritades oleks tulemuseks pidev lapse peale karjumine ja tegemata eksamid. (Antidepressante olin muudel põhjustel nagunii sunnitud võtma hakkama, kuid need sellisel juhul ei päästaks.)
Probleemist:
Uuesti suitsetama hakates otsustasin seda oma lapse eest varjata, kuni saan uuesti maha jäetud. Põhjuseid selleks oli 2:
Esiteks vanaema, (tema jaoks üsna suur autoriteet), oli talle kunagi öelnud, et kes suitsetab, see sureb ära. Laps sai sellest aru muidugi üheselt - kes suitsu ette paneb, see surnult maha langeb ning ükskord mind suitsuga nähes puhkes ohjeldamatult ja vaigistamatult pooleks tunniks nutma. Kuidagi sain ta rahustatud, öeldes, et tegin ainult ühe ja juhuslikult ning nii surmav see pole. Leidsin siis, et ei demonstreeri seda tegevust rohkem - kuidagi ebapedagoogiline tundus ka seletada lapsele suitsetamise "ohutust".
Teiseks asjaolu, et laps räägiks seda ilmselt vanaemale (=ämmale), keda see traumeerib (sellega kaasneks pidev näägutamine mu mehega). Ja valetama-varjama ei tahtnud last sundida.
Kõik 2 aastat olen teinud suitsu verandal, nii et laps ei näe, kuid praeguseks ma TEAN, et ta tegelikult teab, millega ma seal tegelen (märkused, et seal on suitsuhais, vaikne hiilimine, et mind “teolt” tabada – kui küsin, mis ta hiilib, pöörab asja naljaks, kuid on näha, et tunneb ebamugavust). Kauem niimoodi peitust mängida ei saa, kuid ei tea, kuidas oleks õigem toimida edasi. Mul pole probleem öelda, et jah, mul on selline halb harjumus, mis pikemas perspektiivis võib ka haigusi tuua ja mille mahajätmine on raske ettevõtmine (kuid et mul on kindel plaan seda peagi teha). Loodan, et selle suremise teemaga saab kuidagi toime, kuigi, olen üsna kahemõttelises olukorras? Küsimus on ka nt. selles, kas instrueerida teda suhtlemise kohta vanaemaga. Praegu on ta 7 aastane, käib I klassis ja luiskamise kui nähtusega siin kui seal kokku puutunud. Kas on mõttekas ja võibolla vajalik temaga üldisemalt filosofeerida teemadel, miks inimesed aegajalt jätavad ühtteist ütlemata (näiteks et kedagi mitte kurvastada); mis on hädavale ja mis ta ise sellistest asjadest arvab; miks lapsed vahel ei räägi jne? NÕUDA, et ta midagi ei räägiks, ma küll ei kavatse, ega usaldust vanaema vastu kahandada. Ei tahaks samas ka pingete suurenemist “sugukonnas”, kus neid niigi.
Teine võimalus on katsuda otsest vahelejäämist vältida, suitsetades õues, et elada üle aeg suuremate elutormide möödumiseni. (Kahjuks tõesti kardan, et hakates hetkel veel ka suitsustloobumisega rinda pistma, on tagajärjeks hulluksminek, nii et see lahendus jääb hilisemaks).
Ootaks arvamusi, kuidas lapsega ses asjas käituda, näiteks mida pakuks psühholoog?
Üks psühholoog nüüd avaldab oma arvamust. Tegelikult ei teagi ma kas see on rohkem minu kui inimese või kui psühholoogi arvamus. Igal juhul on need kaks minus üksmeelel. Olen suur tõe austaja ja pole pikka aega midagi valetanud ega varjanud. Ütlete, et laps vist aimab, millega tegelete, kuid ei küsi midagi. Miks see nii on? Kas ta on juba aru saanud, et täiskasvanud teevad asju, millest nad ei taha rääkida. Lapsed õpivad eeskuju najal. Kui avastate, et laps valetab või varjab midagi, mis siis teete? Te ei saa ju temaga pahandada, sest ise olite eeskujuks. Minu soe soovitus on, et olge aus. Seletage lapsele, et te suitsetate, kuigi nüüd tahate seda maha jätta. Seletage, et alustasite, sest olite noor ja ei teadnud kui paha see on. Nüüd olete sõltuvuses ja et seda on väga raske maha jätta. Lubage lapsele, et teile sobival ajal jätate maha. Ma ei usu, et ta seda surma juttu nii väga tõsiselt võtab, kuid võiksite siiski talle suitsetamise tegelikku mõju tutvustada ja selgitada, miks vanaema teie arvates niisugust juttu rääkis. Küllap tahtis , et laps kunagi suitsetama ei hakkaks. Mis nüüd puutub vanaemasse (ämma), siis tema pärast pole küll vaja last valetama õpetada. Rääkige ise ämmaga asjad selgeks. Olete ju täiskasvanud inimene ja teate ise, kuidas oma tervisesse suhtute. Tundubki, et kõigepealt peaksite endalt küsima, mis on teile tõeliselt tähtis. Millised on teie tugevad küljed, mis teeb teid meeldivaks ja hinnatuks? Iga inimene on väärtus sellisena, nagu ta on ja tal on täielik õigus elada oma elu nii nagu ta soovib. Kui püüate teiste meele järgi olla ja teha nii, et kõik on teiega rahul, siis pole vist imestada, et teil on närviline olek ja stressi maandamiseks hakkasite jälle suitsetama. On väga raske elada oma elu, kui pead endalt küsima, et kas see ka teistele inimestele meeldib. Mõelge, mida te tõeliselt vajate ja püüdke nende vajaduste rahuldamise suunas. Siis muutub elu meeldivamaks ja hinge tuleb rahu. Saan aru, et teil on käsil kooli lõpetamine, kuid pärast seda leidke võimalus lugeda raamatuid, kus antakse nõu suhtlemise ja oma elu korraldamise alal. Mõned vihjed. S.R. Covey "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", Th. Gordon "Tark lapsevanem" . Jõudu ja julgust tõe rääkimisel. Uskuge, see polegi nii kole raske!
Tänud, ilmselt siin võiks tõesti aus olla. Eks mu küsimuses oli laiem tagamõte ka. Ma suhtun aukartusega inimestesse, kes teatavad, et nad ei valeta ega varja midagi, kuid kas on võimalik öelda kõigile kõike ja kui siiras see väide alati on? Kas ikka ütleme igas vanuses lapsele: "sry, mul on täna paha tuju, sest sain just teada, et issi peab kahte naist" või "tead, viimasel ajal tundub mulle, et üks onu töö juurest on hoopis toredam kui sinu issi aga ma ei tea veel mis saab". Või kui laps küsib muidu kasina ja kaine issi kohta peale sõbra juubelit, miks issi magab, kas ütleme "issi on väsinud" või ausalt, et "issi on purjus"? Või et "tegelikult ma üldse ei taha, et see krdi vanaema siia tuleb, aga mis teha, ta on ju sinu vanaema"...
Ja kui me olemegi ausad, saab laps koolis tõenäoliselt ikka aru, et õpetajale pole vaja öelda asju nagu "Brita kirjutas raamatust maha" või "Mati piilus vahetunnis õpetaja lauasahtlisse". Noh, võibolla ta väga ruttu ka ei saa... Me võime muidugi leppida kokku, et ausus tähendab vanematega aus olemisest, kool ja muu on keerulisem; igatahes olen kohanud psühholoogilist testi, kus väitega "ma pole kunagi petnud õpetajat", kontrolliti testitäitja ausust (põhimõttel: kes vastab sellisele väitele jaatavalt, see ilmsesti luiskab ja tema testi ei saa lugeda nii usaldusväärseks).
Kas on võimalik olla aus, öeldes, et olen aus? see oli minu jutu mõte. Loomulikult nõutakse lapselt ausust, aga kui see praktikas alati ei kulge, siis ta millalgi küsib endalt, mis tal viga, et ei õnnestu järgida nõuet või hakkab nõuet endale märkamatult suhteliseks pidama. (Nagu paljud põlvkonnad enne teda). Vladimir Levi on öelnud, et ausolemise asemel on tema põhieesmärk "valetada võimalikult vähe" ja toob näite inimestest, kes peale tõe teadasaamist enesetapu teinud. (Tõeütlejale võib see muidugi olla ükskõik ja mõnel juhul ehk peakski). Kuidas suhtuda ütlusse "Tea kõike, mida ütled, kuid ära ütle kõike, mida tead"; kuidas suhtuda Pavlik Morozovisse, kes isa üles andes oli ju aus ja seadusekuulekas - kuidas sellistest asjadest lapsega rääkida; või öelda, et "ole aus" ja kõik?
Eelnev käib rohkem varjamise kohta, otsene valetamine teadagi karmim, kuigi hädavale vist kõigile tuttav.
P.S. Sellega ma ei sea kahtluse alla eelnenud vastaja ausust! Pigem loodan, et ma ehk (veel) ei küündi sellele tasemele, kus tema on.
Me võime muidugi leppida kokku, et ausus tähendab vanematega aus olemisest, kool ja muu on keerulisem; igatahes olen kohanud psühholoogilist testi, kus väitega "ma pole kunagi petnud õpetajat", kontrolliti testitäitja ausust (põhimõttel: kes vastab sellisele väitele jaatavalt, see ilmsesti luiskab ja tema testi ei saa lugeda nii usaldusväärseks).