Minu kahekuune tütar on viimastel nädalatel avastanud oma näppude imemise (laps saab ainult rinnapiima ja lutti tal pole). Selles vanuses ka muidugi avastatakse oma käsi ning näppude suhu panemine ei ole tavaliselt suureks mureks, kuid olen täheldanud, et minu laps imeb näppe eesmärgipäraselt. Nimelt imeb ta oma näppe väga hoolega, kui tal on kõht tühi, otsib lohutust ja hakkab väsima (nt mängides tuleb väsimus) ehk enne uinumist ning ka magamise ajal unetsüklite vahel ja enne ärkamist. Üritan talle pakkuda võimalikult palju lähedust, reageerin tema nutule kiirelt ning pakun rinda alati, kui arvan, et ta on näljane ning imeb näppe või nutab. Samuti on tal uneaegadel juures kaisutekk, millest tundub, et leiab mõningast lohutust, kui ta vahepeal ärkab, ent näpud lähevad siiski suhu. Öösel on tal magamiskombekas, millel on käised kätele pealekeeratavad, et ta liialt oma sõrmi ei imeks (olen ka täheldanud, et siis on ta uni kehvem, kui ta saab sõrmi imeda) kuid siis lutsib ta seda riiet, küll mitte nii palju kui sõrmi, aga siiski. Kahjuks aga olukord oluliselt paranenud ei ole. Tal on arvatavasti suur imemisvajadus, kuid kuna ta saab kõhu väga kiirelt täis (kui kõht on täis, siis ta rinda ei soovi või laseb pidevalt lahti), siis ei saa ta seda rinnaga rahuldatud ning nüüdseks on näpp juba harjumuseks kujunenud. Minu hirm on aga see, et see muutub tal kontrollimatuks harjumuseks ning varsti hakkab ka pöialt imema ning hiljem ons ellega raskem võidelda. Mure tekkis minu hinnangul siis, kui harjutasin teda rohkem oma voodis uinuma (nututa) ning see oli kohati ka edukas ehk jäi iseseisvalt magama ning seejuures ei nutnud (alguses ei imenud ka näppe). Kui ta nuttis võtsin ta alati oma õlale tagasi. Kas ma peaks talle siiski lutti pakkuma või on veel vahendeid, kuidas olukorda parandada? Kas lutt aitaks olukorda parandada, kui arvestada sellega, et õige oleks seda kasutada magamajäämisel ning siis ära võtta? Sellisel juhul ei muuda see olukorda unetsüklite vahel, ärkamisel ning kui ta otsib lohutust?
Ilmselt ongi nii nagu oletegi täheldanud, et teie laps vajab vahel lohtust ja rahustust ning kõige käepärasemad ongi oma sõrmed, mida ta on enda jaoks avastanud. Kindlasti on see väga tavapärane ja loomulik eriti uinumisel. Kui nüüd võrrelda sõrmede imemist ja lutti, siis kaldun arvavama, et luti imemine on ohutum. Ma pole arst, kes oskaks kindlasti teid asjatundlikumalt konsulteerida. Kuid oletan, et näpu imemine võib siiski olla suuremaks probleemiks lähitulevikus mõjutades suulae kuju ja ka hambumist. Seega arvan, et miks mitte pakkuda lapsele lutti kui ilmselgelt ta seda praegu vahetevahel vajab ja see teda rahustab. Kuid jälgige seejuures, et luti pakkumisega ei liialdaks. Pean silmas seda, et teie tähelepanekud on endiselt olulised, et märgata, mida laps eelkõige vajab, kas on kõht tühi, on tal hoopis janu ja pakkuda lihtsalt vett, kas võiks pikendada süles olemist peale toitmist, pakkudagi füüsilist lähedust ka muul ajal, temaga tegelemist, rääkida juttu jms. Kui kõike seda mida laps vajab oma arenguks on piisavalt, siis pole ehk ka põhjust karta, et lutt muutuks valdavaks lohutuseks ja lapse kasvades pole sellest kujunenud liialt suurt sõltuvust, sest on ka teisi toredaid asju ja naudinguid ning lapse vajadused täidetud.
Seega arvan, imemisvajadus on väga loomulik nähtus, mis enamasti kasvab välja kui just vanemad ise ei kujunda sõltuvusseost pakkudes seda olukordades, kus laps vajaks midagi muud.
Paljud emad on täheldanud, et lapse vajadus luti järele võib ka ajutiselt olla suurem või väiksem. Muutuste põhjused võivad olla erinevad, nt tervislik seisund, hammaste tulek, keskkonna või muud muutused, samuti üldine emotsionaalne seisund, mis omakorda on mõjutatud ema ja isa meeleoludest. Kui lapse tunneb end hästi ja teie ka, siis pole väga põhjust muretseda, et laps jääks sõltuvusse ebasoovitavatest harjumustest.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
