Palun nõu meie pere väikseima liikmega suhtlemiseks. 3-aastane poiss kipub väga kergesti solvuma (täiesti tühiste asjade peale) ning kui ta on solvunud, siis on võimatu temaga kontakti saada, et välja selgitada, mis talle tuska valmistab. Seega olengi tihti probleemi ees, et ta on poes või kodus millegi peale solvunud, aga mul ei ole isegi võimalik teada saada, mis talle meelepärane ei olnud. Ta lihtsalt väldib nendel hetkedel silmsidet ja ei vasta sõnagi. Ehk oskate nõu anda, kuidas sellistel puhkudel oleks võimalik lapsega kontakt siiski saavutada, et sealt edasi temaga arutlema hakata tema probleemi üle ja leida kõiki rahuldav lahendus? Pärast solvumist võtab ta tihtilugu üles mõne hoopis teise teema, justkui ei taha sel teemal rohkem rääkida.
Teie poeg on oma arengus jõudnud erilisse etappi, esimese iseseisvumise, minatunnetuse tekkimise faasi - laps suudab juba paljut, paljuga aga veel toime ei tule ja see tekitab temas frustratsiooni. Oma kõiki vajadusi ei osata veel ise adekvaatselt mõista/täita/lahendada ja samas proovitakse oma mina võimu- ennast kehtestada. Sageli väljendub see jonnis, mis väljendub lapsevanema jaoks mingis talle vastuvõetamatus käitumises (teie poeg siis solvub ja ei suhtle enam). Jonn ei ole kunagi suunatud vanemate vastu ning on tegelikult lapse varjatud sõnum: "Mul on mingi mure ja ma ei oska sellega toime tulla. Palun aita mind!"
Et teda vanemana parimal moel aidata, tuleb teil teda aktiivselt kuulata. Sõnastage lapselt kuuldu omapoolseid hinnanguid lisamata tagasi, kuulata taas lapse poolt öeldut jne. Kuna teie poeg reageerib solvudes (temaga ei saa pilkkontakti ja ta ei räägi enam), proovige tagasi peegeldada tema võimalikku emotsiooni- oli see siis pettumus millestki ilma jäädes, kurbust, pahameelt jne. Nii aitate tal "tunnetemerest" välja tulla, solvumistunne taandub, sest ilmneda võib tegelik emotsioon (kurbus, pettumus, pahameel jne) ning laps mõistab, et ka tema soovid/vajadused on vanema jaoks tähtsad, teda on mõistetud ja ta "keelepaelad võivad vallanduda". Lisaks õpib ta sellisel moel saama kontakti oma tunnetega ja tulevikus suudab ta neid ka verbaalselt väljendada, selle asemel, et reageerida lukku minnes/solvudes. Kuidas oma last aktiivselt kuulata, samuti end vanemana selgelt ja mõjukalt väljendada, saate lugeda: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Poiste puhul (üldse lastega) aitab nendega kontakti saada, kui kükitada nende juurde (mitte rääkida ülalt alla), puudutada last õlast ja nimetada lapse nimi- selle peale peaks saama pilkkontakti.
Tõhusad vanemlikud oskused, nagu kuulamine, kehtestamine läbi minasõnumite ja probleemilahendusoskused on kõik õpitavad, arenevad pidevalt kasutades ning neid järjepidevalt rakendades muutuvad üha efektiivsemaks ning toovad kaasa soovitud muutusi. Julgustaks teid tulema lapsevanemate suhtlustreeningule- infot algavatest gruppidest ja koolitustest leiate: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/registreeri-koolitusele/
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
