Mu poeg on 2 ja poole aastane. Olen lapsega kodune ja isa on ka enamus aega meiega kodus.
Mind ärritab see, et laps on minus väga kinni. Jah, ma olen ise ka temas väga kinni. Mind ärritab see, et ma ei saa minna teise tuppa, ilma, et ta nutma hakkaks. Seda ei ole väga tihti, aga vahel siiski, tundub, et just siis, kui oleme kodus kahekesi. Toimetame-mängime ühes toas, kui lähen teise tuppa, tuleb nuttes (täitsa hüsteeriliselt) mind otsima. Järgmisel korral olen targem ja ütlen, et lähen käin teises toas ära ja tulen kohe tagasi. Tema juba nutab, et ei lähe, seisab ukse ettegi, või läheb ise teise tuppa nuttes, et ei tohi minna. Ootan siis teda tagasi.. räägin, kuulan, peegeldan. Ok - aga kui see on juba mitmes-mitmes kord, siis viskab ikka üle, sest ma ei saa aru ka mis tal viga on või mis ma tegema pean?
Teile näib, et poeg võiks juba olla iseseisvam ja suuta kasvõi mõnda aega ka omaette mängima. Muidugi võib see olla teile üsna kurnav ja ka murettekitav, kui laps igale teie katsele teise tuppa minna reageerib suure protesti ja nutuga. Selles vanuses võib lapse valmidus omaette olemiseks olla üsna kõikuv, kord tahab kõike ise, kord jälle nõuab, et ema-isa aitaks või teeks kõik ära. Samuti võib olla ka klammerdumisega – vahel oleks nagu nõus kasvõi veidi aega omaette mängima, siis tuleb aga jälle periood, kus ta pole sellega üldse nõus. Ma usun, et enamasti sellised ilmingud mööduvadki ja ka nendel lastel, kes ongi tundlikumad või nõudlikumad koosolemise suhtes.
Omalt poolt saate lapse valmidust toetada nii nagu olete ka teinud - ei püüa salaja ära hiilida, vaid annate teada, et lähete ja tulete tagasi. Nii annab see lapsele suurema kindlustunde ja usalduse. Mõnikord ongi laste klammerdumisele kaasa aidanud laps varasem kogenud, et vanem kaob ootamatult ja salaja ära või on teda kasvõi kordki hirmutatud (kui sa halvasti käitud, siis lähen ära… vms).
Kirjutate, et eriti klammerduv on laps siis, kui olete kahekesi. Võimalik, et ka isa minekud-tulekud on lapsele olnud ootamatud või kuidagi ärevaks tegevad ja siis pelgab, et ka teie kuhugi kaote. Saate aidata tal kergemini leppida, kui märkate lapse enesetunnet, kas see mõjutab, selgitada isa äraolekut, kuulata-peegeldada, kui laps ootab ja igatseb. Nii nagu oletegi teinud.
Üldjoontes arvan, et mõnda aega tasubki jätkata seda, et pakute lapsele turvatunnet ja olete temaga piisavalt palju koos. Mida rohkem tal on kindlustunnet, et miskit hullu ei juhtu, seda kiiremini on ta valmis teid ka veidi eemale laskma. Ükski laps ei jää ju põhjuseta aastateks toast-tuppa ema sabas käima, kui tal pole olnud hirmudeks alust, st keegi oluline lähedane ei kao ootamatult ära. Suhtuge sellesse kui lapse praegusesse olulisesse vajadusesse, pakkuge võimalusel vahel koos teise tuppa minemist ja siis tagasi tulemist. Võimalik, et ta vajab ka veidi rohkem kontrolli, st et tema saab asjade kulgu mõjutada, ka teie üle ja seeläbi tunneb end paremini ja ümbritsevat turvalisemalt. Ka see on üsna eakohane vajadus.
Kirjutate, et ka teie ise olete lapses kinni. Seegi on oluline tähelepanek, mille kaudu saate jälgida, mida saaksite teha, et lapsel oleks kergem iseseisvuda. Ka teie enesetunde, meeleolu, muretsemised, rahulolu, suhted pereliikmete vahel, on need, mis ka lapse ärevustaset mõjutavad. Kui aga teis endast õhkub rahu ja rõõmu, siis möödub selline ema sabas käimise etapp üsna peagi.
