Tere!kodus on ta tavaline, kuigi paris aktiivne laps, vaga abivalmis, on hell ja tundlik. vahest teeb liiga oma oele , kes on 5 ja pool aastat vana. poiss on 3 ja pool a. vana Pidevalt on kaebusi lasteaia kasvatajatelt. Ei oska midagi ette votta. Karistuseks panen istuma tooli peale nurka, seletan, et nii ei tohi kaituda. Midagi ei aita. Mis teha?
Kolme- ja poole aastase poja käitumine lasteaias teeb teid tõsiselt murelikuks, hädas on kasvatajad ja teie ise. Ütlete, et ta terroriseerib teisi lapsi,- saan aru, et ta lööb aiakaaslasi? See, et üks kolmene põnn oma pettumust, kurbust, pahameelt või muid tundeid väljendab kehakeeles- on selles vanuses pigem tavaline.
Seotud on see lapse verbaalse võimekusega, kui palju suudab ta ennast juba sõnadega väljendada. Öelda, mida ta tunneb, mis talle meeldib, mis ei meeldi jne. Lapse käitumine on alati vajaduspõhine, midagi on kas liiga palju, või midagi on puudu. Lapse ebakohane käitumine kannab täiskasvanu jaoks sõnumit, et tal on mure- ja ta ei oska sellega veel täiskasvanute moodi toime tulla, seetõttu reageeribki impulsiivselt. Kui sõnavara puudub, kompenseeritaksegi see tihti löömise-sülitamise-näpistamise-tõukamise-asjade loopimise, jne. kaudu.
Seega täiskasvanutel (nii teil kodus vanematena, kui lasteaias õpetajatel) on kohustus õpetada lapsele emotsionaalset sõnavara, et laps suudaks edaspidi üha enam rääkida, mida ta mingis olukorras tunneb ja vajab, selmet reageerida agressiivselt. Seda saab teha, kui peegeldada lapsele tagasi tema kogetavaid emotsioone, näiteks: "Sulle ei meeldi, kui teine laps sinu lähedal mängib, sa ärritusid." Tundesõnavara saab õpetada, kui vaadata koos raamatuid, filme ja arutada, mida üks või teine tegelane selles olukorras tundis ja mispärast, jne.
Teisalt tuleb alati anda lapsele selge sõnum, et teistele haiget teha ei tohi. Kõik tunded on ok ja aktsepteeritavad, mitte aga agressiivne käitumine enda ega teiste vastu. Väikelapsele piisab, kui ütlete rahulikult, ent konkreetselt: "Stopp! Ei löö!".
Kirjutate, et karistuseks panete lapse nurka istuma ja näete isegi, et see meetod ei tööta. Nurkapanemine ja üldse lapse karistamine tekitab lapses raskeid tundeid- kogemuse, et mind ei armastata. Et olen vastuvõetamatu, kui olen vihane, õnnetu, pettunud jne. Edaspidi võib laps hakata oma tegelikke tundeid hoopis vanema eest varjama ja teiseks on karistamisel kehvad mõjud lähedussuhtele.
Teie väike poeg ei ole võimeline üksi nurgas rahunema ega oma käitumise üle järele mõtlema. Ta lihtsalt ei ole selleks veel valmis! Võiksite hoopis lapse võtta enda kõrvale või sülle istuma ja aidata tal rahuneda, vajadusel lasta tal nutta (nutt on parim pingemaandaja üldse!), samal ajal rääkige, et saate aru, et laps on kurb, pettunud jne jne, ent löömine on keelatud. Öelge, et kõik tunded, mida ta tunneb, on lubatud tunda ja et te olete tema kõrval, tema jaoks olemas.
Lugege perekeskus Sina ja Mina kodulehelt e-koolitust lapsele piiride seadmisest (ei ütlemisest), tulge keskusesse mõnda loengut kuulama või liituge alustavate vanemate suhtlustreeningu gruppidega. Vaadake lähemalt: http://www.sinamina.ee/ee/koolitused/
Tark vanem õpib ise, - siis on ka oma väikest põnni lihtsam mõista ja suunata.
