olen sama lapse kohta siia ka varem kirjutanud ja üritanud antud soovitusi ka täita. Tookord vist laps veel ka ei rääkinud ja paljud probleemid lahenesid kõne tulekuga.
Nüüd on juurde tulnud ka vend, kes hetkel 1,2 aastane.
Olen täiesti nõutu ja ei oska lihtsalt enam temaga midagi peale hakata. Olengi lausa öelnud, et ma viin su lastekodusse ja ehk leiad sealt endale uued vanemad. Kuigi tean, et tegelikult on see täiesti mõttetu lause, kuna reaalselt ma seda ei teeks. Sellest saaks ta nagu aru ja on õnnetu ning ei taha minna.
Ta on pealtnäha täiesti tavaline 4 aastane, küll 5-6 aastase kasvu ehk siis on juba 116cm pikk ja kaalub 26kg. Ta on võõrastega ja lasteaias supper laps. Kõik kiidavad. Kõike teeb kaasa ja allub korraldustele. Kui aga on kodune, mida viiruste perioodil või kui lasteaed puhkusel, siis on kodus täielik hullumaja. Ärkamisest kuni uinumiseni ta lihtsalt tuuseldab mööda tuba, lööb eesolevaid asju jalaga, loobib asju, kindlasti jääb ka venna ette, kes siis tou kirja saab.
Kui paluda tal midagi teha, jah kasutan enesekehtestamist, siis tehakse mulle rumalat nägu ja palve läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Teine kord palun ka ilusi, ikka ei midagi. Siis juba hääl tõuseb, kuni lõpuks karjungi. Ma ei taha seda. Mul on vennast lihtsalt kahju. Laps, kes mängib ise ja on muidu selline supper laps, keda üldse tahta, on kõige selle karjumise keskel. Tekibki tunne, et ma taha ära. Tahaks anda lapsele aiast puhkust, aga ei saa, sest ma ei suuda temaga kodus olla.
Kahtlustaks isegi, et tal on ATH, aga kas on tõesti võimalik, et see on ainult kodus? Mujal on ta ju täiesti tavaline laps.
Täna siis tegin talle niivõrd kuivõrd ristküsitluse, et miks ta emmet issit kiusab ja saingi vastuseks, et selleks et nad karjuksid. Kas tõesti on võimalik, et ta otsib negatiivset tähelepanu. Kuidas siis selle vastu saada?
Ei oskagi kohe midagi otseselt küsida, aga lihtsalt vajan nõu.
Te olete kasutanud kehtestamist, kuid siiski pole andnud see soovitud tulemust ja pahandused lõpevad ikka hääletõstmise ja pahandusega. Teile on teada, et poiss oskab ja suudab ka soovitult käituda, kuid kodus olles otsib meelega negatiivset tähelepanu nagu kirjutate. Üldiselt arvan nii ja vaatamata poisi enda väitele, et tahabki, et karjute, vajab ta siiski nö positiivset tähelepanu. On ju enamasti nii, et kui muul viisil ei saa tunda reageeringuid, tähelepanu ja pidevalt laps kogeb, et on „halb“, siis kujunebki nõiaring, kus vanematel pole põhjust last tunnustada, sest kogu aeg on vaja teda korrale kutsuda ja laps käitub provotseerivalt halvasti, sest tema enesehinnang ja enesetunne ongi halb.
Niisiis, loobuge ütlemast, et te teda ei taha ja saadate ära – see on lapsele kõige valusam, kui vanemad võiksid teda maha jätta. Pigem vastupidi – ta vajab kindlustunnet, et ükskõik kui raske on tal endaga toime tulla ja mistahes pahandus ei tähenda mingil juhul seda, et vanemad teda ei armasta.
Teie poja käitumine hakkab muutuma siis, kui te hakkate märkama seda, mida temas tunnustada ning jagate temaga positiivseid emotsioone, mis on temaga seotud. Need ei pea üldse olema suured teod ja saavutused, ka pisikesed asjad on väga väärtuslikud. Veelgi enam, vajame ju kõik kõige lähedasematelt tingimusteta armastust. Teie poja jaoks võibki olla näiteks väljakujunenud „patuoina“ silt ja väikevend on see „hea“, kes saab kogu positiivse tähelepanu endale. Nii võibki olla, et vaid lasteaed on see, kus ta tunneb end hästi, on kindel päevarütm, tegevused ja omad reeglid ja asjad kulgevad ettearvatult ja turvaliselt. Kodus on pidevalt pahandus õhus, see teeb ta ärevaks, mis omakorda soosib ka vastuhakku.
Teil on õigus, kui kahtlete, et ATH ei saa ilmneda vaid kodus ja isegi kui tal oleks selleks kalduvus, siis vajab ta eelkõige tunnustust, rahumeelset ja sõbralikku kohtlemist, kindlaid rutiine, sagedast tagasisidet, juhendamist ja toetamist oma tegevustest, kohalolekut.
Mul on hea meel, et sooviksitegi mõlema lapsega koos aega veeta, kui vaid neid pahandusi vähem oleks. Proovige veel suurema poisiga rääkida (kasutage ikka neid oskusi: mina-keelt ja aktiivset kuulamist: vt ka üle: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/) ja näiteks nii: mulle ei meeldi see, et olen sageli pahandanud ja ka karjunud; ma tahaksin rohkem sinuga koos leida viise, et meil oleks tore; ma tahan, et sulle meeldiks kodus olla jne. See peale loodetavasti ka poiss midagi arvab, kuidas võiks olla koos tore ning teie ülesanne on vaid teda aktiivselt kuulata ja väljendada siirast huvi. Igaks juhuks lisan, et kindlasti vältige hinnanguid, etteheiteid, ähvardusi jt sina-keele versioone (vt ka suhtlemistõkked). Iga kord, kui piss teeb midagi sobimatut, ei kuula teid , kui olete piire seadnud mina-keeles, siis lülituge kohe tema kuulamisele, st temas toimuva peegeldamisele - vaid siis on kehtestamine edukas.
Lõpetuseks kordan veel, et peamine viis on muuta olukorda positiivse tagasiside (vt positiivne mina-keel) kaudu, kinnitades seda, mis on hästi, taanduvadki pahandused. Iga laps vajab kindlustunnet, et on ema-isale rõõmu teinud ja saab piisvalt tunda positiivset tähelepanu ja emotsioone.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
