Tere .Minu laps hammustab ,kui keelan ja ütlen'et teed ai-ai,teeb ta seda veel rohkem ja ise veel naerab.Veel on mângusjadega nii,et kui ei saa lahti klotsi palli vōi mingit teist asja loobib ta seda vastu maad.Läheb üldiselt närvi.Veel on see löömine,kui keelsd,siis lööb veel rohkem-ise naerab.Küsimus selles,kas on seda vōimalik ennetada,et ta neid tegema ei hakka?
Te püüate lapsele anda märku, milline käitumine on sobimatu, kuid temale teeb see vaid nalja. See võib tekitada teis nõutust, hammustamised ja loopimised jätkuvad ja te ei tea, kuidas neid ära hoida. Kuid esialgu on oluline ka see, kuidas reageerida. Öelda ai-ai vms on loomulik ja püüda ka mitteverbaalselt anda märku, et ma ei taha, et sa nii teed, näiteks takistades, tõsise hääletoon i jm moel. Üks peamine asi, on kindlasti see, et te ise ei oleks mingil moel lapse suhtes agressiivne, ega kasutaks tema suhtes löömist, tutistamist, laksu ega ka ähvardusi seda teha. Laps õpib väga palju vanemate ja teiste eeskujul ning võtab omaks ka neid asju, mida me ise heaks ei kiida.
1-aastaste ja vanemate lastel esineb üsna sageli hammustamist, asjade loopimisi. Nende sõnalist osavust veel pole ja käiku lähevadki muud võimalused eneseväljenduseks. Jälgige, mis olukorras seda rohkem esineb – see annab rohkem infot lapses toimuva kohta. Teie saate aidata tal seda ka verbaalselt siis väljendada. Näiteks: sa tahtsid klotsi kätte saada, aga ei saanud; said pahaseks, et … ; sulle ei meeldi …; jne. Selline lapse tunnete peegeldamine annab lapsele kindlustund, et teda mõisteti ning loob võimaluse end peagi ise sõnades väljendama hakata.
Mis puutub naermisse peale keelamist, siis oletan, et tema jaoks ei olegi asi väga tõsine ja ta võib võtta seda kui omamoodi mängu. Praegu on tema jaoks mäng lihtsalt ka see, et ta teeb midagi ja teie reageerite. Võtab klotsi ja viskab – teie ütete midagi, hammustate ja kõlab „ai“. See on väga eakohane, et ta ei võta tõsiselt seda, et saite haiget. Empaatia, teises toimuva mõistmine ja temaga arvestamine, see tuleb aastaid hiljem. Laps ei taha teile haiget teha, ega paha laps olla, ta vaid jälgib, mis juhtub, on uudishimulik, matkib ja väljendab oma käitumistega endas toimuvat. Niisiis, ennetamiseks on hea jälgida olukordi, et laps saaks teha neid asju, mis on ohutud, samas piisavalt huvitavad, tal oleks võimalik saada teie reageeringuid sobival moel, ka tähelepanu ja lähedust ja toredaid elamusi. Andke ka talle tagasisidet selles, kui ta teeb toredaid asju, nt ehitas torni, ütles või tegi midagi, õppis midagi jne. Positiivne kinnitus soosib huvi neid asju korrata ja hammustamine ja loopimine taandub peagi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
