Tere!
Mul on mure oma 2 ja poole aastase poja pärast. Nimelt ta lõhub asju, eriti mänguasju. Sõidab kõigele ja kõigile otsa autodega, teeb koguaeg mängides avariisid, lõhub, laamendab, loobib, võiks öelda. Seda on ta hakanud tegema alates ajast kui hakkas mängima. Vahel on olukord hullem, vahel leebem. Olen õpetanud, et kui avarii on, siis pangu tasakesi autod uppi, ja vahel ta isegi teeb tasakesi. Tihti on ta oma teguviisi pärast ka õnnelik, öeldes: K tegi katki.
Mis paneb teda asju lõhkuma? Kuidas ma peaksin reageerima ja käituma kui tema käitumine mind tõesti endast välja viib?
Mõnel korral olen teda lihtsalt enda juures hoidnud ja lasnud tal nutta. Ütleb, et tahab ära minna, aga ma hoian teda enda juures nii kaua kuni ta ära nutab ja siis rahuneb ning kuni tundub, et jääb ka rahulikuks kohe kui ta lahti lasen. See on viis kuidas suudan tema loopimiste juures ise rahulikuks jääda. Kuidas selline kinni hoidmine võiks lapsele psühholoogiliselt mõjuda?
Teil on kogemus, et laps muutub vahel mängides agressiivseks ja kui ära nutab, siis rahuneb. Kuid te pole kindel, kas tema kinnihoidmine mõjub hästi või halvasti. Vahel soovitatakse tõesti last kinni hoida ka siis, kui ta sellele vastu hakkab. Ma arvan, et vägisi ja jõuga kinnihoidmine on põhjendatud siis, kui ta tõesti võiks kuidagi kahju teha ja see on peamine viis seda ära hoida. Kuid oluline on see, kuidas ta kinnihoidmist tajub ning oluline, et ta ei saaks ise kuidagi haiget. Füüsiline takistamine peaks ju mõjuma rahustavalt ja kui hoiate teda nii, et ta saab rahuneda, siis ei tohiks see ka psüühikat kahjustada. Kuid hea oleks seejuures ka, et ta õpiks ka teisi toimetulekuviise ning saaks hoiduda agressiivseks minemast. Proovida tasub veel rahustamiseks tema aktiivset kuulamist, tunnete peegeldamist. Näiteks: sulle ei meeldi, et ma sind keelan; sa ei taha, et ma sind kinni hoian. Eesmärk oleks soosida, et ta hakkaks end verbaalselt väljendama ega peaks kuhjunud tundeid agressiivsete mängudega välja elama. seda enam, et tema sõnavara pole veel piisav ja teie poolne tema käitumise peegeldamine aitab teda. Sobib ka läbi auto mängu proovida teda endas toimuvast rääkima saada, näiteks nii: sinu auto tahtis teisele otsa sõita; kui kahju, et üks auto sai nüüd viga vms. Ma oletan, et poiss ei mängi juhuslikult selliseid lõhkumismänge, ta väljendab seeläbi veel midagi. Kui pole selge, miks ta seda vajab, siis on keeruline ka lahendusi pakkuda. Kuid aidata saate teda nii, et väldite temaga riidlemist ja mistahes vormis agressiivsust teda ennast koheldes. Samuti oleks oluline jälgida teda ümbritsevate inimeste ja keskkonnas seda, et poleks lapse jaoks pingelisi suhteid, hirmutavaid kogemusi, muret kellegi pärast. Autode ja asjade lõhkumine ei ole eraldiseisev probleem, vaid märk sellest, et midagi on veel, mis poissi võib häirida või hirmutada. Seepärast vaid keelamised ja kinnihoidmised ei lahenda asja lõpuni. Soovitan lugeda meie kodulehelt ka kuulamisoskuse ja kehtestamisoskuse näiteid: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
