olen mures et mu 3,5 aastane poja on väga memmekas,
raskusi oli esimene aasta lasteaias, ei tahtnud üldse käia, teisel aastal küll natuke parem, sest sõpru rohkem.
KUIGI lasteaeda järgi ei tohi ma minna enne kui nad kasvatajaga riides pole, sest muidu mängivad tittesid, kes ei oskagi riietuda, ja siis väga raske, (võibolla näitavad sellega et nii kaua emmest eemal? samas on enamasti koguaeg emmega, sest palju palju haiged kodus...)
öösel magab ainult emme kaisus, viimasel ajal lausa nõuab et hoiaksin ümbert kinni, proovin seletada, et see mulle ei meeldi, niigi kurnatult ja väsinult sooviks ka oma vaba nn.territooriumi,
muidu tore, aktiivne poiss, vanuse poolest väga kavalad nn. piiride seadmises.
kaksikõde samas eriti kaval vastu hakkamises.
kasvõi hea näide kui vanaema juures vanaema ei luband küüsi lakkida. siis küll öeldi vanaemale kohe: ma ei ole sinu sõber. ma ei tule siia mitte kunagi siis tagasi. (igatahes igale asjale vastus alati olemas)
õhtul voodis kui palun magama minna ja seal ka tasa olla, sest muidu ei saa venna magada siis vastuseks: siis ma ei jäägi magama, siis ma jäängi siplema ja ei ole üldse tasa jne.
Nii võib olla küll, et lapsed lasteaias püüavad toime tulla ja on iseseisvamad, kuid emme saabudes saaks nagu jaks otsa, jonn ja trots kerge tulema. Selline käitumine räägib aga lapse igatsusest ja emme-ootamise raskusest. Hea, et püüategi mõista ja pakkuda võimaluse korral palju tähelepanu ja lähedust. Just seda lapsed ju üle kõige vajavadki, et jaksata jälle toime tulla. Sagedased haigeks jäämised räägivad ju ka sellest, et pinged kuhjuvad ja vaja aega maha võtta.
Mõistagi olete ka teie kurnatud ja vajate enda jaoks aega. Selliseid hetki on aga raske leida ja ometi on see oluline, teie enda, aga ka laste pärast. Kui leiate võimalusi täita oma „tassi“, laadida akusid, siis jaksate olla ka rõõmsam ema. Lapsed on ju väga tundlikud emaga toimuva suhtes. Nii võib olla, et mida kurnatum te olete, seda rohkem nad klammerduvad ja ka teistpidi, nende nõudlikkus teie läheduse suhtes väsitab teid. Kõik on omavahelises seoses nagu nõiaringis.
Mis puutub piiride seadmisse, siis see ju oluline osa igas vanuses. Eriline on vast praeguses vanuses üsna must-valged reageeringu ja see on loomulik. Kui lubad midagi oled sõber ja kui keelad, siis pole. Kuid üks arenguline ülesanne ongi praegu see, et õppida toime tulema sellega teatud ambivalentsusega ja tunda end siiski turvaliselt. Ka kõige kallimad lähedased võivad saada pahaseks ja ikkagi hoolida ja armastada. Teie ja ka vanaema saate aidata lapsi nii, et lubate neil oma pettumust väljendada, kui olete midagi keelanud, peegeldada laste tundeid (aktiivse kuulamise oskus) ja aidata seeläbi oma tunnetega toime tulla. Kindlasti vältige ise kauplemisi (kui sa ei tee nagu tahan, siis ….) ja halvustamisi (oled paha laps jms). Lapsed õpivad kavaldamist ja ka enda eest seismisi suurtelt, aga ka empaatiat ja tunnete väljendamisi.
Küllap on teil mitmeid toredaid näiteid, mil laste üle on rõõmu ja uhkust. Seda jagage samuti - on see ju parim, mille kaudu anda lastele teada, mida neilt ootate. Mis puutub kaksikute emaks olemisse, siis see on kahtlemata eriline kogemus. Sarnasust palju, kuid vahel hämmastab ka nende erinevus. Vahel ehk koguni eeldate sarnasust rohkem kui seda on. Nii võib olla vajalik võtta neid kui eraldiseisvaid isiksusi ja lähtuda nende individuaalsetest eripäradest ja vältida nende võrdlemist ja seeläbi konkureerimist. Ka lähedusevajadus võib neil väljenduda erineval moel, nt poeg nõuab kaissu, kuid tütar, kes seda ei tee, võib siiski tunda, et jääb millestki olulisest ilma ning seetõttu ilmutab kiuslikust. Ka siin aitaks kaasa aktiivne kuulamine ja tema vajadusest selguse saamine. nt sobiks reageerida nii: sulle ei meeldinud, et ma sind keelasin; said minu peale pahaseks; vahel tahaksid sama, mis vendki vms.
Jaksu ja rõõmu teile!
