Meie 3-aastane neiu on olnud siiani väga hea magaja - ise küsinud lõunal tuttu ja õhtuti samuti üsna kenasti magama jäänud kogu aeg.
Viimane nädal on aga lõunaunedega täielik probleem - laps läheb täielikult hüsteeriasse, kui on uneaeg. Pooled päevad nädalas käib hoius, kus enamasti magab küll, aga väga vähe. Kodus on siiani alati ikka 2-3 tundi lõunal maganud. Nüüd aga ainult röögib ja karjub, et tema ei taha magada. Saab kurjaks, hakkab lööma ja rumalasti ütlema. Ma ei peaks teda ju magama sundima, aga 1) ta ei pea tervet päeva magamata vastu, muutub väga pahuraks ja virilaks ja jonnivaks õhtupoole ja 2) see on ka minu puhkuse aeg!
Olen rahulikult rääkinud, et kui puhkab, siis on pärast parem mängida ja jaksu rohkem, jne. jne. Olen 'meelitanud', et kui on ära maganud, siis saame jalutama või külla või kuskile minna. Olen 'ähvardanud', et samu asju muidu ei saa, kui ei ole puhanud enne.
Kui karjuma ja lööma hakkab, olen kallistanud, kasutanud 'mina sõnumeid', et oma tundeid kirjeldada. Olen voodi serval istunud ja pead silitanud. Aga ma ei tea, mis teha, midagi ei aita nagu. Olen proovinud küsida, miks ta magada ei taha, aga vastust ei saa. Olen ilusti tavapärast rutiini ja omavahelisi tavalisi head-und žeste kasutades teki peale pannud ja teise tuppa läinud. Ja ta kerib ennast järjest rohkem üles ja karjub hüsteeriliselt. Ei saa ju teda sinna tunniks ajaks karjuma jätta? Aga üles ei saa ka ju teda lasta tõusta? Olen siiski lõpuks lasknud tal voodist välja tulla.
Aga mis signaali see annab lapsele kui vanem oma nõudmisi niimoodi muudab ja endale kindlaks ei jää? Et ta saabki alati, mis tahab, sest nagunii vanemad annavad järgi lõpuks? Küsimus ei ole minu jaoks mitte selles, 'kes võidab' või peale jääb vaid just selles, mis laps sellisest järeleandmisest järeldada võib? Seda ka üldises laiemas pildis kui magama jäämisega seoses.
Ma olen üldiselt üsna pika vihaga ja mul on väga raske peale sellist 'kaklust' lapsega sõbralikult mängida ja tegeleda. Olen proovinud oma tundeid väljendada, et ma olen pahane ta peale, et ta niimoodi käitus, ja et kuna mina ei saanud puhata, ei jaksa ma ka temaga mängida ega raamatut lugeda ega muud. Aga ma ei saa ju terve päev tigetseda lapsega? Samas ma ei tule oma pahameeles toime temaga sõbralik olemisega. Ma kardan, et see annab lapsele signaali, et ma ei taha temaga koos olla/ta ei meeldi mulle, ja seda sõnumit ma kindlasti ei taha edastada. Aga samas ma tahaks, et ta saaks aru, et ma olen pahane ja ei ole rahul tema käitumisega - löömise, rumalasti rääkimise ja kisamisega.
Mingeid muutusi viimasel ajal peres pole toimunud, kõik on tavapärane. Ainult mina ei tule selle olukorraga toime. Meil on ka teine laps (9-kuune) ja see lõunauni on mu ainus aeg päevas iseendale, mida ma väga vajan. See viimane nädal, mil ta maganud ei ole, on minu jaoks äärmiselt rasked olnud. Mees võimaldab mul õhtul töölt tulles küll loomulikult kuskile minna ja tegeleb hea meelega lastega, aga suurem on selleks ajaks täielik põrguline, mis muudab ka õhtuse magamamineku keeruliseks ja ajab kõigil lõpuks närvid krussi.
See lõunane magamine võib tunduda väikese asjana, aga kuna see muudab tema pahuraks ja väsinuks ja sellest tulenevalt pingestab kogu pere õhtust koosolemist ja lisaks võtab minult mu kaks tundi 'aega endale', mis muudab minu tigedaks ja närviliseks, siis on see meile suur probleem. Igasugused nõuanded on teretulnud!
Lapse magamaminek, magamise aeg, rutiinid jms on vanema vastutus ja otsus. Lapsele võib muidugi tunduda, et ta ei taha magada, kuid siin ei ole vaidluse kohta. Kui on tudu-aeg, siis on tudu-aeg. Mida täpsemad rutiinid siin on (kindel kell, kindlad eelnevad tegevused), seda valutumalt asjad laabuvad. Siin on vaja vanemlikku kindlust. Kui laps ei soovi rattaga sõitma minnes kiivrit pähe panna, siis te ju ei anna järele: kiiver läheb pähe ja kõik. Magamisega on täpselt sama lugu. Magamamineku protsess ei tohiks olla pikk ja väsitav: lapse tagaajamine, vaidlused, voodist ärajooksmine, lõpuks lapse nutt ja vanema närvisolek jne. Kui me seda võimaldame, siis saab sellest harjumus. Kuid me tahame ju teistsugust harjumust kujundada. Lapsega ei tohi olla kuri, kui ta väljendab vastumeelsust, püüab voodist ära minna jms. Lapsest ja tema tunnetest tuleb lugu pidada, vanem peaks olema mõistev ja hooliv, kuid samal ajal peab laps tajuma vanemlikku kindlust - seda protsessi juhib vanem, mitte laps. Siin on eelkõige vaja teie kindlust, järjekindlust ja vastutuse võtmist: ei, nüüd ei tule enam voodist välja, me juba jõime, juba käisime pissil, nüüd on magamine, ei, nüüd ei räägi enam, nüüd magame. Rahulik piiritlemine: lühikesed, konkreetsed laused, pikka selgitust ei ole vaja.
Ei ole ka väga vaja keskenduda oma tunnete selgitamisele. Laps ei pea ju magama sellepärast, et teie tunneksite end hästi ja saaksite oma puhkuse, vaid sellepärast, et tema arenguline etapp ja arenguline vajadus on magada teatud arv tunde ööpäevas ja vanema asi on seista selle eest, et lapse vajadused oleksid kaetud. Rahunemiseks vajab laps teie rahulikkust. Kolmene lööb ja "räägib rumalasti" selle tõttu, et tunneb ennast pahasti. Üleväsinud, ärev ja pettunud laps käitub ikka oma tunded välja, see kuulub lapse juurde, pahandamiseks ei ole põhjust, küll on aga vaja mõelda, mis lapse keskkonnas on see, mis tekitab neid tundeid. Kas tekitab hoius käimine pinget, kas 9-kuune on siin kuidagi mängus, kas teie pahameel ja väsimus mõjutab... seda oleks vaja jälgida. Vahel hakkavad lapsed seni toiminud kindla rutiini vastu protestima ka seoses arengulise hüppega ja senine rutiin vajab veidi sättimist.
Loomulikult peate teie saama puhata, ja tore, kui mees aitab siin igati. Eelkõige on vaja võtta aega luua kindel rutiin, mis aitab rahuneda. Laps rahuneb, kui tajub, et vastutus on teie peal, lapse nn ülereageerimine ongi teinekord viide sellele, et vastutus on vajunud lapse peale - ta lihtsalt ei oska ja ei jaksa. Vastutab vanem. See, et laps ütleb, et ta ei taha, ei tähenda, et ta on suuteline vastutama. Ka lapse kõrval istumine kuni uinumiseni võib olla ajutiselt vajalik. Kui aitate lapsel kindlat rutiini kinnistada, siis on lootust, et ka teil läheb hõlpsamaks.
