Minu mure on lihtne. Mehe tütar 5a käib vastavalt ema soovile meil (kuigi on kohtumäärus, siis küll laps ei viitsi ja ei jaksa sõita. Viimane kuu nt laps ei jaksanud Tartusse sõita, aga Saaremaal käis 3 korda, kus elavad lapse vanavanemad). Ma olen nõus, et võibolla ongi nii, et lapse soovi kohaselt ema käitub. Lapse soovid tulenevad minu meelest üks-ühele ema soovidest. On olnud lepitajad ja psühholoogid. Aga ema vist arvab, et ta teeb kõike vastavalt lapse heaolule. Ma ei saa aru, kui ta mehele ettenähtud ajal läheb oma õe poole, kus on tema vanemad ja siis ütleb, et näe, laps ei taha ju tulla, ega ma sundida ei saa. Siis see on ju vale? See oli isadepäeva nädalavahetus. Lapsele räägiti, et issi saab Tallinnasse ka tulla. Isa alaline elukoht on Tartus. Ta niigi käib mitu korda nädalas Tallinnas ja võimalikult tihti üritab siis ka oma lapsega kohtuda. Mida talle ka erinevatel põhjustel tihti ei võimaldata. Suhttelepitaja selle peale ütles, et no ega last ei saa ju sundida. See ei ole ema esimene kord, kus ta selliselt manipuleerib. Ma ei saa aru, kas ta ise ei näe, mida ta oma lapsele teeb? Laps minu hinnagul kardab ema või emale mitte meelejärele olemist. On korduvalt ka siin olnud, ja öelnud, et ära emme ütle, et ma halvasti käitusin. Kusjuures ta ei käitu kunagi halvasti. Telefoni ütleb laps emale, et ära solvu, kui ma sinuga rääkida ei taha. Kes emale peaks selgeks tegema, et tema käitumisel on peamised tagajärjed ta enda lapse näol. Ta ei maksa sellega kätte ei isale ei isa uuele naisele, vaid lapsele. Üks aeg oli siin jutt, kuidas laps sai phüssosomaatilised häired sellest, et pidi isaga kohtuma. Praegusel hetkel ema suunab seda olukorda sinnasamasse auku. Kusjuures ema võim ongi nii piiritu, et oma emotisoone lapse juures välja elades laps võibki isa lõpuks kartma hakata. Siis vaatavad ju kõik isa peale viltu - ema saab kohtus kuulutada, kuidas isa soov lapsega koos aega veeta on lapse vaimse tervise ära rikkunud. Kusjuures hetkel on veel isa-tütre vahel natukene räsida saanud suhe. Kas keegi kunagi emasid ka vastutusele võtab, kui emad oma lapsed ära manipuleerivad. Sellisel juhul on see ju tõestatav? Ma siiani tahan uskuda, et mu abikaasa tütre ema on lihtsalt rumal ja ei saa aru, mida ta lapsele teeb vs et ta saab aru, näeb ja teeb kättemaksuks, aru saamata, et laps kannatab. Suhtelepitaja meile ütles, et tema ei julge emale öelda, et see valesti teeb. Keegi teda kritiseerida ei julge. Kuidas ta siis aru peaks saama, et ta hävitab päev-päeva kõrvalt oma last?
Laps viimasel ajal ei julge meie juures enam oma voodis magada( kusjuures varasemalt on ta seda 1, 5 aastat teinud). Ütleb, et pätid viivad ta ära ja et nad vaatavad emmega filme, mida lapsed ei tohiks vaadata ja et siis ta saab emme kaisus magada. Küll meile soovitati, et las ta siis magab teie juures ja las siis isa magada diivani peal. kuni selleni, et ta võiks minu pojaga (7a) magada ühes voodis. Minu meelest on igal lapsel oma voodi. Kuna ta on seal varasemalt maganud, siis ei ole võimalik, et nüüd me hakkame järele ju andma. 6 ööd ma käisin ja rääkisin ja rahustasin. Kui ema midagi ei seleta, siis minu seletamine korra kuus on ju tulutu? Ma saan aru, et erandkorras tehakse teisti. Aga selle tüdruku jaoks on see reegel. Vanaema juures, tuleb vanaema vanaisa kaisust ära ja läheb tütretütre kõrvale magama. Igal pool teda kaisutatakse, kuni selleni välja, et ta isale ütleb, et sa oled paha, sest sa ei võta mind kaissu. Jõulude ajal peaks tütar jälle ööseks siia tulema. Ma kardan. Ma ei taha olla seotud kõikide nende negatiivsete emotstioonidega, mida me pärast kuuleeme. Tütrel on ka hea komme emale telefonis automaatselt nutma hakata. Kui ema keset mängu helistab ja me sunnime teda rääkima, siis ta hakkab halama kõikvõimalikku, mida iganes pähe tuleb. Nt ma ei saanud täna jäätist (sest me olime minu sünnipäeva puhul söönud kooki), ema hakkab lohutama, uurimata millest hala tulebki ja kas halamiseks on alust. Ma ei kannata enam kuulata neid kõnesid. Ema helistab ennem magamaminekut ja kui küsib, ma kuulen et sa oled kurva häälega, kas sul on mingi mure....ja siis laps saab jälle leiutada kuskilt lapmbist muresid, kuni valetamiseni. Meiepoolsed jutud aga suhtelepitaja jaoks on vist valetamine. Ema jaoks, tema laps kunagi ei valeta. Samas ta nagu ei anna ka aru endale, et täiskasvanud ja lapsed saavad väga tihti olukordadest isemoodi aru ja tõlgendavad olukordi erinevalt.
Ma ei tea mida ma tegema peaks. Ma ei taha enam olla selle valepuntra keskel. Ma sain tütrega imehästi ennem läbi...minu pojaga saavad nad endiselt väga hästi läbi. Ma olen väsinud sellest, et mu abikaasa ei suuda oma tütre emale selgeks teha, et too tapab vaimselt last. Ma ei taha olla enam omas kodus hirmul, kui see tütar tuleb. Sest kõike mida ma teen kantakse kuidagi mingil moel emale ette ja kõigest võib tulla probleem. Lapse nutule ajamine isa juures ennem magamaminekut ei ole ju normaalne mõte. Oleks siis veel ema üksi, tema ema kaa. Laps sealjuures räägib, et emme minuga ju kodus ei räägi.
Ma ju ka ei usu 100% lapse juttu...aga nad teevad selle lapse elu põrguks. ja laps ei taha kummagi vanema vahel valida ju.
Hetkel siis tundub, et kokkulepitud üleandmisest järgmisel päeval on lapsel tekkinud sünnipäev, kuhu ta ilmselt tahab minna. Sellega seoses ilmselt laps jälle kord ei tahagi meie juurde tulla. Kui siia veel lisada ka kaasnev ema pahameel jne, siis laps vist jõulusid isaga koos veeta ei saa, nagu eelnevalt on kokku lepitud. Loogiliselt ei tekigi lapsel ka kunagi võimalust soovidagi isaga jõule koos veeta, sest kogemus selleks ju puudub. Suhtelepitaja on siis seisukohal, et tehakse nii nagu laps tahab. Kuna ema ütleb, et tema soosib väga isa-tütre suhet (ma ei tea, kas suhtelepijata väljakujunenud ema käitusmismustrid endale ei teadvusta). Kui me proovime seletada, aga et siis kui laps ütleb, et ta nüüd tahab minna Saaremaale, siis nii ei tehta. Kui laps väidab, et ta tahab meie juurde pikemaks jääda, siis on ikka jutt, et rutiin ja kokkulepped. See laps otsustab sõnakõlks kehtib ainult siis kui laps peab isa juurde tulema. Ja ainult siis, kui laps ei taha tulla. Magamisjutule selgituseks võin ka öelda, et lapsega öösel sai ka ohtralt arutletud, kuni hetkeni, kui minu (7a) kõrvalvoodis ütles, et ärge enam rääkige, muidu hakkan mina ka kartma. Mõtlesin, et nüüd kui siis tüdruk kunagi tuleb, võiks ehk proovida ennem läbi rääkida, et mis siis ikkagi mureks on ja et kui kaks ööd on omas voodis magatud, siis kolmandaerandina võime teha teisiti, kuidas tema tahab. Antud hetkel, siis laps justkui selle magamismure pärast ei tahagi enam isa juures käia. Samas ei saa meie ka magamismurega tegeleda, kui laps siia ei taha tulla....ja probleemi saabki lahendada ainult ema (temal aga pole probleemi, sest tema ei taha, et laps siin käib).
Muretsete selle üle, et mehe ja tema endise naise vahelised suhted ei võimalda lapse heaolu arvestada, veelgi enam, soodustavad manipuleerimist, laps on segaduses ja lõpuks tekivad pinged ka teie ja mehe suhetesse. Olete oma kirjades mitmeid näiteid toonud, mis kahjuks on iseloomlikud paljudele lahutanud vanematele, kes ei mõista, et omavahelised lahendamata jäänud probleemid ja pinged, kibestumised väljenduvad suutmatuses märgata lapse vajadusi ja kuidas kaasatakse laps omavahelisse tülisse. Väga sageli on tõesti nii, et laps satub nagu lõksu, on pidevas lojaalsuskonfliktis, st kui ta tahab olla ühe vanema juures ja neil on koos tore, siis see teeb haiget ja meelehärmi teisele. Nii võib ka laps olla mõjutatud otseselt sellest, kuivõrd üks vanem ei taha, et laps teise juurde läheks.
Laps tunnebki nagu reedaks ta kord üht kord teist vanemat. Kui siis veel üks vanem ongi huvitatud kuulma, kui halb tal teisega on, satub laps pidevaks tülis osalejaks ja vahendajaks ning käivad pidevad manipulatsioonid. Kuid pole mõtet palju keskenduda näidetesse, kuidas vanemad kaasavad lapse oma tülisse ja mil moel on võimalik lapsega manipuleerida, pigem on oluline otsida võimalusi, et lapsele olulised täiskasvanud, eelkõige tema ema ja isa, suudaksid täita parimal moel oma vanemlikku rolli. Nad ei pea olema isegi heades suhetes, kuid tegema vahet selles, mis on lapse heaolu arvestav ja mida nad vanemana selleks teha saavad, et lapse olulised vajadused oleks täidetud, sh koosolemise võimalused ja kontakti säilimine mõlema vanemaga. .
Ma saan aru nii, et teil on põhjust olla kriitiline ka lepitaja suhtes. Kui teie olete samuti lapse elus oluline täiskasvanud ja tahate lapse heaks midagi ette võtta, siis ehk tasuks taotleda ühist kokkusaamist, kus on lepitaja, lapse isa, ema ja teie või siis vähemalt toetada lapse isa uuesti taotlema kokkulepete toimimise üle vaatamist ning väljendama muret, kui miski toimib lapse ja tema enda huve isana kahjustavalt
Kirja teel on üsna raske teid aidata ja eeldada, et mistahes hea soovitus tegelikult rakenduks, kui osalised pole teadvustanud, mis on ja mis ei ole lapse huvides ja saanud ühiselt kokkuleppeid aktsepteerida.
Tundub, et alustama peaks uuesti oluliste kokkulepete tegemisest, nt kohtumiskorrad, infovahetus lapse heaolu, tervise, toimunud sündmuste jms kohta(aga ka plaanimuutused, nt kui on vaja muuta, et laps saaks osaleda kellega sünnipäeval jm erandid), et oleks sarnased päevarutiinid, sh magamaminekuajad, helistamised, kuid ilmselt tuleb rääkida ka sellest, mis on vajalik ja kohane ja mida peaks vältima ka vanemate omavahelises suhtlemises. Näiteks: lapsele ei räägita teisest vanemast halvustaval moel, ei küsita tema eraelu kohta, erimeelsused lahendatakse omavahel, ega arvustata neid lapse juuresolekul.
Soovitan veel ka üht raamatut, kus on mitmeid vajalikke juhiseid, kuidas toimida laste huve arvestades peale lahutust, sh ka lapse vanust arvestades: P.M.Stahl „ Lastekasvatus pärast lahutust“.
Tänan vastuse eest. Kuna olen ka ise nö lahku läinud lapsega vanem, siis oli esimene raamat just see, mida te soovitasite, mida asusin lugema. Raamat on mind väga palju aidanud. Kui soovitasin seda nt oma lapse isale lugeda, sain vastuseks vaid, et õnneks pole me abielus olnudki, seega tal ei ole vaja selliseid asju lugeda.
Suhtelepitaja juures nad just hiljaaegu veetsid hea 4 tundi. Suhtelepitaja on põhimõtteliselt isa lepitanud ära sellega, et kõik, mis ema ette võtab on OK. Lapsele söödetakse paralleelselt ette kogu aeg tegevusi, mida võiks teha igal suvalisel päeval. Saan aru, et lapsel on sünnipäevad ja nendega on oluline arvestada, aga ema ei paku ka mingeid alternatiivseid aegu kunagi vastu, et laps saaks isaga koos aega veeta. Täna kui isa pidi lapsega siis lapse kodulinnas kokku saama, siis ema organiseeris piparkoogi küpsetamise (Kas see pole mitte tegevus, mida sa võid vabalt ka teha teisipäeval). Isa on leppinud tööasjad kokku, sättinud ennast spetsiaalselt lapsegakohtuma, aga eelmisel õhtul siis laps helistab ja ütleb, et issi kas ma võin hoopis sel ajal kui ma sinuga pidin olema, minna piparkooke emmega tegema emme õe poole...ja sinna otsa siis, et issi ära solvu, ega sa ei solvu. Minu mõistus ka nagu enam ei halda...ema nutab iga kord, kui lapse isaga saadab isa koju....ja meile suhtelepitaja ütleb, et lapsele ei tohi kurbust välja näidata. Mina oma lapsele ütlesin, et jah kallike, ma olen alati kurb kui sa ära lähed, aga mul on hea meel, kui sa saad olla koos issiga ja kui sa minu juurde tagasi tuled...ja issil on ju ka hea meel sinuga koos olla...et nii sa saadki kõigiga koos olla (ja ma tõsiselt ei salli oma lapse isa, sest see on uskumatu, mida inimesed vihahoos välja prantsatavad, mida pole võimalik enam minul isale andeks anda).
Kelle asi see siis on, kui kahe aasta pärast laps enam ei teagi miks, aga ta ei tahagi enam isa näha....ja usubki ise ka tõsimeelselt seda. Isa mittenägemise soovi põhjuseks ei saa ka olla see, et ta oleks isaga koos olnud, sest ta ei saagi olla isagi ju koos. Ja siis on isa süüdi, et vaene laps. MITTEKEEGI EI SÜÜDISTA EMA EGA SUHTELEPITAJAT. Siis kui laps on 15, siis näitame talle videoid, kus ta on siin issiga neljaselt üliõnnelik koos olnud ja ütleme, et on arusaamatu, miks sa ei tahtnud enam siin käia. Vahepeal aga isa pole saanud oma lapsega koos olla 10 aastat...ja alati on võimalik, et laps elab ema nii suure hirmu all, et ei taha ka kunagi enam isaga kohtuda, kui küsida, et miks, siis laps ei teagi....
Kes sellisele emale peaks aru peale koputama? Ta ju teeb kahju oma lapsele!!!
Ma mõistan teie pettumust, et lepitus pole olnud tasakaalus mõlema vanema suhtes ja pigem võimaldanud manipuleerimise jätkamist. Mõistan ka teie soovi hoida lapse ja isa sidet – seda vajab laps igas vanuses, hiljem seda kompenseerida ei saa. Mul on hea meel, et teil on oma positiivne kogemus, kuidas on võimalik vaatamata lahutusega kaasnevale kibedale valule siiski selle püüelda selle poole, et lapsel säiliks hea kontakt mõlema vanemaga. Loodetavasti innustab see ka meest jätkuvalt taotlema aega lapsega koosolemisteks.
Teie kirjast tulenevalt aga näib nagu teie üksi võitlete tuuleveskitega, nii lapse vanemate kui lepitajate vahel. Isegi mees ei näi piisavalt huvituvat, mida eksperdid soovitavad (on ju raamat kirjutatud just neile vanematele, kes jagavad lapsi kahe kodu vahel, vaidlevad kohtumisaegade jm üle, sisaldab praktilisi soovitusi mitmete ekspertide poolt).
Kui olete märganud, et senised lepituse käigus sõlmitud kokkulepped ei ole õiglased, neist need ei ei peeta kinni, nad ei toimi lapse huvidest lähtuvalt (nende juurde kuulub ka kontakt mõlema vanemaga), siis saate teie vaid toetada eest oma õiguste eest seismisel. Kui mees leiab, et lepita pole erapooletu või ema pidevalt eirab kokkuleppeid, siis on just tema see, kes saab enda nimel rääkida. Isegi kui teil on põhjust olla tõsiselt pettunud ja näete, kuidas lapse ema ei toimi parimal viisil ning saab seda teha lepitaja toel, on võtmeisik probleemi lahendamisel ikka isa, kellel on juriidiliselt kõik õigused taotleda lapsega kohtumisi ning hoida ära lapse ema jätkuvat kokkulepete eiramisi. Kui lepitaja ei näi mõistvat isa muret või tundub ebapädevana, siis soovitan pöörduda kellegi teise poole, otsida teine lepitaja, küsida nõu lastekaitsespetsialistilt või konsulteerida juristiga. Mõnikord on mõistlikum mitte jätkata sõnasõda, raisata oma energiat tõestamaks, kes rohkem manipuleerib, vaid otsida kaitset konkreetselt ja seaduslikult. Kuid olen nõus teiega, et tegelikult on parim, kui ka lahutanud vanemad suudavad teha vahet, mis kahjustab last ja mis toetab ning et laps vajab head kontakti mõlema vanemaga.
Isa on suhtelepitajaga telefonis rääkinud varsti vist päevi juba. Praeguseks tundub, et olukord ongi juba nii kaugel, et laps ei taha isaga koos olla. Miks, seda ta öelda ei oska. On laps ka ära lepitatud. Minule tundub, et laps kardab ema (ema heaolu pärast)...kahju on, et ema ei näe, mida ta lapsele teeb. Isa oligi see, kes raamatu esialgselt soetas ja jagas seda ka minuga. Minu mõistus on otsas. Mida peaksime magamisega tegema? Te tundute ka väga mõistlik. Alguses oligi kokkulepe magamisega...just ema nõudis, et laps peab voodisse minema kell 9. Minu laps läheb voodisse kell 9.30 Sättisime siis kuidagi sinna kahevahele neid voodisse. Nüüd on laps natukene vanem ja ei tule kummalgi lapsel kell 9 und. Ehk siis meie võtsime ema palvet magammisega seoses kuulda. Kas me nüüd siis võtame lapsed ööseks kaissu? Me ei mahu neljakesi ühte voodisse. Kas tõesti peabki üks vanem tulema diivanile magama? Kas paneme tütre madratsi peale magama oma voodi kõrvale? Kas paneme kaks last koos ühte voodisse? Kõike seda on meile soovitatud...Kui laps nüüd magamise pärast enam siia ei taha tulla ja ema seda ju soosib, et laps siin ei käiks, siis mis moel me selle lahedada suudaksime? Minu mõistus on otsas ja ütleb seda, et magatakse omas voodis reeglina....erandina kaisus...põrandal -pulli pärast. Käisin abikaasale välja, et teeme nii, et räägime tütrele, et esimese öö magad omas voodis ja peale seda siis meie juures. Minul tekib tahtmine kodust ära minna...Olen seda ka korra teinud, et siis saavad majandada tütrega kahekesi...tulemust ei olnud. Sest ka abikaasa arvab, et igal on oma voodi...
Ma arvan, et te juba teategi ise, mis on parem. Kordan vaid üle, et oleks kindlam. Soovitused magamise teemal on: igal lapsel oma voodi ja magamaminekud, sh kellajad ja eelnevad rituaalid samasugused mõlemas kodus ja iga päev. Erinevaid olukordi ju ikka tuleb ette, kui need ongi siis erandid ja mingil põhjusel vajalikud. Lisan veel, et erinevates kodudes võivad olla ja ongi ka mõned asjad teisiti. Nii ei pea teie kogu oma elukorraldust muutma. Teie ja mehe voodi ja magamisharjumused olgu ikka teie enda otsustada ja seda, kuidas elate ja toimetate.
Mis puutub lapse eelistustesse, siis kahtlemata kannab laps ema poolt saadud meelsust ja suhtumisi. Ma arvan, et sellega ei tasugi võidelda – toob see ju kaasa pideva võitluse ja kannatab ikka laps. On ju loomulik ka, et ta ema poole hoiab ja teda omamoodi kaitseb. Kui isa näitab üles jätkuvat huvi ja valmidust lapse elus osaleda ja koos olla, siis see ongi praegu peamine. Kõik muu võib saada just siis hõlpsamini lahenduse, kui loobuda pidevast vastasseisust ja püüdlusest ema suhtumist muuta. Taotlegu isa lihtsalt kohtumisvõimalusi, et siis keskenduda lapsele, otsida viise olla osaline tema maailmas, kogeda koos toredaid asju.
