Olen nõutu, kuna ei tea enam, kuidas käituda oma 8 aastase tütrega. Tütar on varajasest lapsepõlvest peale olnud väga iseteadlik, rahutu, aktiivne. Lasteaias oli temaga ka üksjagu tegemist, aga ka mitte midagi väga hullu. Koolis saab ilusti hakkama, hinded on head, kuigi käitumine ja hoolsus annab natuke soovida, märkusi aegajalt on, et jutukas jne... . Probleemid on aga koduse käitumisega, eelkõige on mure sellega, et ta ei tee ära asju, mida talt palun. Ta jätab alati riided igale poole vedelema, tuba on kohutavalt sassis, õppimisega viivitab hilja õhtuni. Kõige hullem on see, kuidas ta vastu vaidleb ja käitub väga üleolevalt, ütleb, et ta ei peagi neid asju tegema ja alati jääb tal õigust üle. Manipuleerib ka. Tunnistame, et oleme mehega olnud ise ka kannatamatud ja häält tõstnud, aga tundub, et temast on muidu praktiliselt võimatu jagu saada. Oleme väga palju rääkinud ja rääkinud ja rääkinud. Reegleid üles kirjutanud jne. Hetkel on olukord läinud väga hulluks ja ei tea enam, kuidas käituda. Minu palve peale midagi ära teha (oma riided või joonistused kokku korjata) ei reageeri ja kui ma selle peale ise ta mänguasjad kokku korjan ja üldse ära panen, siis hakkab hüsteeritsema, kord ütleb, et me oleme väga halvad lapsevanemad, siis jälle ütleb, et tema on väga halb laps ja parem kui ta poleks sündinudki ja üritab kodust minema joosta. 8 a. laps ei peaks ju niimoodi rääkima. Ausalt öeldes, ei oska enam arvata, mida oleme nii valesti teinud, et asjad on sinnamaani jõudnud. Olen püüdnud temaga rääkida, et kas ta on millegi pärast stressis, aga ta ei oska öelda, otseselt midagi halvasti ei ole. Meie omavahelised suhted mehega on head. Lisaks on meil veel 6 a poeg ka, aga temaga selliseid probleeme ei ole. Millest alustada suhete parandamist? Kuidas kodune elu taas normaalseks saada ja kuidas panna laps oma kohustusi täitma?
Teile tundub, et on võimatu saada oma kaheksa aastane tütar endaga koostööle, laps ei pea kinni kokkulepetest ning käitub üleolevalt.
Kuna teie tütar on ka ise öelnud, et on halb laps ja parem kui teda üldsegi poleks...- siis esimese asjana, mida võiksite vanematena teha, on igapäevased kinnitused lapsele, et ta on teile kallis ja et te armastate teda.
Sealt edasi võite mõelda, kuidas seada tütrele mõistlikke piire.
Piiride seadmine tähendab seda, et te ütlete, mis teid häirib või muretsema paneb, st, kus on teie piir. On äärmiselt oluline, kuidas vanem ennast väljendab olukordades, kus lapse käitumine ei ole talle vastuvõetav, abiks on siin suhtlemisoskused. Meil tuleb lapsele selges minakeeles teada anda oma vajadustest (minu piirid!) ja saada laps endaga koostööd tegema (laps muudab ise oma käitumist). Vanemana tunneme end kindlalt ja reageerime rahulikumalt, kui teame, mil moel käsitleda konflikte või kuidas aidata mures last. Vaadake: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Minasõnumite edastamisel on oluline ka, kuidas rääkida (hääletoon) ja kas seal on välja toodud ka hinnanguvaba käitumise kirjeldus (et laps ei tunneks end süüdistatuna ega peaks end kohe kaitsepositsioonile asetama) ja teie siirad tunded toimunuga seoses. Laps peab mõistma, mis on kohane käitumine ja kuidas tema teid aidata saaks, et teie end hästi tunneksite. Vanemana tuleks teil kindlaks jääda ja mitte loobuda tõhusatest suhtlemisoskustest- mida järjekindlalt, päevast päeva kasutades harjub ka laps teie suhtlusstiiliga. Kui laps adub, et teda kuulatakse tõeliselt, et teda ei karistata, kasvab aegamööda tema usaldus teie vastu ning ta on valmis teiega koostööd tegema.
Võite mõelda, kas ja miks need reeglid ei tööta? Nutikas on kaasata laps ise probleemilahendusse, näiteks kui soovite, et tütar õpiks kohasemal kellaajal, siis pöörduge lapse poole: "Mul on mure. Kui näen, et alustad õppimisega kell kaheksa, oled sageli väsinud ja see teeb õpitavast arusaamise raskeks ning muutud pahuraks. Mida me võiksime teha, et see ei juhtuks?!" Kui laps osaleb ise lahendus(te) väljatöötamisel ja otsustamisel, on palju suurem võimalus, et ta kokkulepetest ka kinni peab.
On leitud, et laste puhul töötavad keeldudest/käskudest/pealesunnitud kokkulepetest hoopis paremini selgitused ja piiride seadmine. Lapsed elavad siin-ja-praegu, hetkes ja nad teevad seda, mis köidab hetkel nende tähelepanu. Kui me lapsele midagi lubame, koondab see lapse tähelepanu lubatavale käitumisele (keelamine koondab tähelepanu aga probleemsele käitumisele ning lisaks astutakse keeldudest paratamatult mingi aja pärast ikkagi üle...). Seega oleks tõhusam suunata lapse tähelepanu hoopis lubatavale, positiivsele käitumisele, selmet negatiivsele.
Kirjeldasin teile siinkohal siis kahte võimalikku töötavat viisi, kuidas saada laps endaga koostööle, et ei tuleks teda lõputult keelata ja reeglid oleksid positiivseteks piirideks.
Soovitan teil läbi töötada perekeskus Sina ja mina e-koolitus piiride seadmisest, vaadake: http://www.sinamina.ee/e-koolitused/koolitused/koolitus/?sid=2
Veelgi põhjalikumalt saaksite lugeda neil teemadel näiteks Th.Gordoni või J.Juuli raamatutest (vt ka soovitatud kirjandust).
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
