Tere
Usun, et olen oma murega juba hiljaks jäänud aga parem siiski hilja, kui üldse mitte.
Mure siis seisneb minu 14-aastase poisi arvutimängude sõltuvuses, vähemalt mulle tundub, et see on ainus, mis teda päriselt huvitab.
Meie taust on kirju ja keeruline aga praegu keskenduksin ma vaid sellele teemale. Ta väidab, et kõik tema sõbrad mängivad neid mänge, ma kuulen ka läbi ukse, kuidas ta mängu ajal siis oma sõpradega nö suhtleb aga see jutt ajab hirmu nahka küll - seal on tapmist, taga ajamist jne. Ta ärritub iga kord kohutavalt, kui ma ta mängu segan, a la tahan midagi küsida. Ma alati koputan uksele aga ikkagi see ärritab teda.
Koduseid töid ta väga teha ei taha, õppimist ka mulle ei näita ja ma ei küsigi, tahan vaid teada, kas on õpitud. Hinnete poolest pole kõige hullem seis, samas on üks aine juba kahe seisus, selle peale nähvab vaid, et parandan ära.
Tal on oma toas nii telekas (pere ainus), arvuti ja nutitelefon. Telekaga saab ka veel mänge mängida.
Interneti kasutusega on nii, et ta kasutab enda interneti (telefonis) ära poole kuuga ja siis küsib minu oma, et ma jagaks talle. Olen lubanud tingimusel, et on siis 2 tundi päevas. Seda aga ma samas kontrollida ei saa, sest ma ei ole ju pidevalt ta kõrval ja kui ma võtan aega nö sellest hetkest, kui andsin talle, siis tuleb kisa vastu, et ta pole terve aja olnud, et vahepeal vaatas telekat jne.
Mind tegelikult kohutavalt häirib see, et ta elab oma toas nagu mingis kübermaailmas. Telekas mängib koguge, ka õppimise ajal, vahel on samal ajal telefonis või arvutis. Kui sellest juttu teen, on sada vastu argumenti,
Lõpuks on tunne, et ma ei oska temaga rääkida. Ma jooksen nö kokku omadega ja lõpuks ärritun ja siis on raske millestki edasi rääkida.
Ma näen, et need mängud mõjuvad talle halvasti. Ta ei tule enam eriti toast välja, kuigi tal on väiksemad õde ja vend, kes tahaks temaga koos olla. Tema aga leiab alati vabanduse, et kuskilt valutab või on vaja õppida või oma asi lõpuni teha. Kui mina tuletan mõnda kodutööd meelde (prügikast välja viia, kassi liiva puhastada, oma tuba koristada), saan vastuseks, et ja jaa, kohe teen...ja kuna ma ka pikalt peale ei käi, jääbki see tegemata. Või kui käin peale, teeb siis vihasena ära.
Ma olen nii nõutu. Abikaasa arvab (pole lapse päris isa), et ma olen liiga leebe, et ma ei peaks andma talle enda internetti, nendel omavahel pole ka üldse soe suhe, viimasel ajal pole ühtegi nö rahulikku vestlust kuulnud.
Tavaline päev näeb meil välja nii. Hommikul ajame lapse üles, et bussi peale viia, süüa ta hommikul ei taha, olen proovinud igat moodi.
Koolist koju tulles on ta väsinud ja tahab kohe oma tuppa minna, kuigi teab, et peaks kohe koeraga välja minema. See on ka üks suur tülikoht, kuigi tema oli kõige suurem koera tahtja ja lubas alati väljas käia, leppisime kokku, et lõuna ajal. Sellest ei pea alati kinni.
Kui ta tuleb oma toas välja siis tavaliselt tuleb alati mingi tüli - kas ta on jätnud köögi enda järelt koristamata, ütleb mulle mõne asja peale halvasti, kui ma mnda asja ei luba (internet nt)....mul on tunne, et koguaeg on tüli...väiksemate peale karjub, kui need liiga valjult mängivad.
Ma ei tea, mida teha, kust nüüd alustada, kui üldse saab veel...Loen igalt poolt, kui palju tänapäeval mõjuvad need arvutimängud ja et sealt tulevadki vägivaldsed mehed ja mul on hirm. Lisaks muidugi veel see, et ta ei söö peaaegu mitte midagi (v.a magus), meiega koos õhtust sööb haruharva, siis ka leiab toidus midagi, mis pole nii nagu talle meeldiks.
MInu jutt kõlab, nagu ma halvustaks oma last täielikult. Tegelikult on ta väga hea südamega laps, kui tal on hea tuju, võib ta olla väga sõbralik, mängida väiksematega, kasse ja koera nunnutab...mõnikord ka vabandab mu ees, kui on halvasti öelnud. Kahjuks aga tundub, et see toimub siis, kui on vaja midagi saada minult ja mina olen nii leebe, et annan tihti tema soovidele järgi (a la annan raha magusa jaoks kuigi süda ütleb, et ei tohiks, kuna ta sööb nii vähe). Ilmselt ta juba manipuleeribki minuga ja kasutab seda ära, ta teab, et ma murdun...
Oma isaga suhe on üsna pinnapealne. Isa elab välismaal, tal on uus pere. Ükskord ta isa helistas mulle ja kurtis, et poeg ei vasta ta kõnedele, et ta on ikka kord nädalas helistanud. Mina aga ei teadnud seda. Ma küsisin, miks ta pole minu kaudu siis püüdnud, siis isa ütles, et praegu ju tegigi seda. Siiski oli juttu kuu aega proovimisest. Ma ei ole lapse kuuldes isa maha teinud, isast halvasti rääkinud aga ma tunnen, et ma ei saa teda ka kuidagi suunata, sundida isale helistamast, kui ma näen, et ta ise ei taha, ei julge. Neil kuidagi puudub see lähedus ja soe suhe, laps on ise juba kinnise loomuga ja ju siis juba tunneb seda distantsi, mis on suhtesse tekkinud. Mismoodi aga mina peaks toimima? Ma ei saa ise ka isa poolt mingit tuge seoses lapse käitumisega, vaid rahaline toetus iga kuu. Laps näeb selles rahas aga seda, et see kuulubki tema asjade jaoks, st ta arvab, et on õiglane, et ma ostan talle iga kuu mingi mängu. Ma olen üritanud selgitada, et tema ülalpidamine on kõik asjad kokku, elamine üldiselt aga ta on nõus loobuma nt riietest, et saada see mäng.
Minu küsimus on - kuidas ma saan talle neid asju selgeks teha nii, et need talle ka kohale jõuaks? Mul on olnud hirm ilmselt sellepärast ka, et ma ei taha kodus seda kisa ja karjumist, kui ta ei saa oma tahtmist. Vahel on see nii kole, et kõik - lapsed ja loomad, poevad peitu ja kardavad teda, sest ta lõhub asju ja röögib ikka jubedalt. Ma ei tea TÕESTI enam, mida teha.
|
