Tere! Lugesin seda artiklit: http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/meelikese-artikkel/?c_tpl=1114
Minu laps on 2,5-aastane. Esimesed 1,5 aastat hoolitsesid ta eest nii ema kui isa. Edasi on hoidnud ka vanaemad ning hiljuti läks lasteaeda. Tal pole kunagi olnud leppimisega probleeme - meeldib olla nii vanematega, vanavanematega ja lasteaiaõpetajatega. Probleemi pole olnud ei lahkumise ega tagasitulekuga, alati hea meel, mõnikord harva protestib vanaema juurest lahkudes.
Teie artikli põhjal arvaks, et tal võib olla kiindumussuhteprobleeme. Samas kõik vanemad ja vanavanemad on väga armastavad, veedavad temaga aega, mingeid suhteprobleeme pole. Kas tema leplikus võib tulla ka iseloomust? Või pigem kiindumatusest?
Tänan!
Artiklis väljatoodud vanused on pigem üldlevinud keskmised. Kui üks laps on valmis lasteaias alustama 2, 5 aastaselt, siis teine ei tunne end lasteaias hästi isegi 4 aastaselt. Ka vanus, millal laps suudab oma esmasest hooldajast ilma psüühilise kokkuvarisemiseta eemal olla on varieeruv päris mitme kuu lõikes. See sõltub lapse geneetikast ja ka sellest, kui turvaliselt on laps enda jaoks ümbrust tajunud. Kui teie lapsel on olnud stabiilne kasvukeskkond, ja teie kirja lugedes, selline mulje jääb, laps käitub erinevates käitumissituatsioonides tavapäraselt, on sõbralik, lähedastega heas kontaktis, uudishimulik, mõnikord oma mina maksmapanev, ei haigestu väga tihti, siis usun, et te ei pea muretsema.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
