Tere
mul on kodus kohe viieseks saav tütar, kes on väga suure iseseisvusooviga ning väga kindlameelne ja temperamentne.
Tunnen, et laps vajaks vist rohkem hingamisruumi ja otsustusõigust mõnedes asjades, sest ta väljendab end viha ja ebasobiva käitumisega kui talle ette antud tundub et tema jaoks liiga jäigad piirid. Kuid nüüd küsimus. Millised need otsused olla võiksid, mis laps teha võiks? Ei julge ise seda otsust teha,sest minule tundub, et ta ei oska veel millegi osas õigeid valikuid teha.
Minu lapsega veel see teema, et ta ei saa talle antud valikuvariantidest aru. Näide: sõidame perega kodu poole, enne Kristiine keskusest möödumist tuleb issil mõte- kas tahaksid nii kaua mängutoas mängida, kuni me emme ja õega toidupoes käime? Tütar ütleb "jah, mängutoas, tahan küll, aga Rocka al mares". Ja siis järgneb vaidlus, tujutsemine jne. Ta ei saa aru, et Rocka ei old valikus.
sarnane näide valikutest riietumisel: panen välja kaks või kolm valikut mis on ilmale sobivad. Laps keeldub neid kandmast, läheb kapi juurde ja võtab kolmanda komplekti mis ei old valikus. kaasneb ilge draama. (nüüd olen jjba kavalam ja ilmale mittesobiv on ära pakitud ja peidetud), kuid näidetega tahtsin näidata suunda- laps ei ole rahul ka siis kui tal on valikuid. Tundub et asi pole valikute sobivuses vaid selles et kui ta valib meie antud valikutest, siis poleks see nagu päris tema enda otsus tema jaoks.
Mida teha sellise lapsega? Kuidas teda aidata, temaga käituda, et ta saaks oma eduelamuse ja otsutuskogemuse, ilma, et vanematel pea halliks läheks või keegi külmetaks, midagi sobimatut teeks? Kui seda praegust teksti lugeda, siis tundun endale nagu mingi kontrollifriik, kellel pole oma tütre otsuste osas usaldust. Ilmselt nii ongi. Kuid ta ju alles saab 5! Kas mõtlen üle?
kuskil alates sellest, kui laps sai 3a, olen kahelnud kõigis oma kasvatuslikes otsustes ja muretsen pidevalt, kas tegin õigesti. Kardan tulevikku,et teismelisena mis kõik saama hakkab. Ja kõige enam kardan, et mu laps ei armasta mind ja hakkab vihkama kui suureks saab minu kasvatusvigade tõttu. Ning ei taha mind enam enda ellu.
Küsite, kuidas aidata last, kes näitab üles suurt soovi ise asjade üle otsustada, kuid kelle valikud on selgelt sobimatud.
Kui mingisugune olukord on juba väljakujunenud, siis toimub muudatuste tegemine sammhaaval ja vahepeal ka tagasilööke kogedes. Jagan siis mõtteid, mis mul teie kirja lugedes tekkisid.
Teie kirjast jääb mulle mulje, et tegelikult on lapsel teile mingisugune sõnum, mida te ehk märganud ei ole. Lisaks kogetavatele “mina ise otsustan” elamustele tahab laps tunda, et tema ümbrus on selles mõttes turvaline, et ta ei pea olema liiga tugev otsustama, kuidas asjad teie peres käivad. Teisisõnu, laps tunneb end turvaliselt, kui igapäevased olulised olukorrad on korduvad ja järjepidevad ning vanemad ütlevad, mida ja millal tehakse. Kui raamid on lapse jaoks paigas, siis ta isegi ei ürita neid pidevalt kahtluse alla seada ja tema aju saab tegeleda talle hoopis jõukohasemate ja eakohasemate ülesannetega. Kui laps tajub, et lapsevanemad ei ole kindlaid raame ette andnud, siis tuuneb ta, et peab need raamis ise kehtestama. Laps muutub oma nõudmistes ja väljendusviisis üha raevukamaks. Ta on vihane, et ta peab tulema toime olukordadega, mis ei ole talle eakohased. 4-5 aastase lapse soov ja tahan/ ei taha ei väljenda kindlasti tema vajadusi. Lapsevanem saab last kritiseerimata kuulata, talle tagasi peegeldada tema soove ja meeleolusi, teda lohutada, kuid annab lapsele teada siiski oma otsusest. Võib arvata, et otsus ei ole alati lapsele meelepärane ja see võib tekitada emotsioonide tormi. Lapsevanema roll on endale kindlaks jääda ja neid tundepuhanguid taluda. Kui laps mõistab, et tema kõrval on täiskasvanu, kellele saab loota, kes ei ole ebalev ja kes tuleb ise oma emotsioonidega toime, muutuvad ka lapse reaktsioonid vähem raevukateks.
Kui on sügishooaeg, siis võiks toredad ja ahvatlevad suveriided tõepoolest ära panna. Laps võiks saada valida kahe erineva variandi vahel. Kui on mingi kolmas soov, siis sobib see vaid juhul, kui teie olete nõus (on ilmastikule vastv jne.). Mõnikord on kasu, kui muuta olukord mänguliseks ja anda lapsele piisavalt aega. Näiteks võiks laps juba eelmisel õhtul valida omale riided järgmiseks päevaks. Võiksite seda teha isegi koos. Teie otsite kapist välja sinised teksad ja triibulise kampsuni ja võib olla soovib seda teha ka tütar.
Seega lastel on vaja n.ö. katsetada piire ehk vastanduda lapsevanematele (erinevatel arenguetappidel erinevalt), kuid eelkõige vajavad nad vanemate poolt seatud reegleid ja ettearvatavat järjepidevust. Julgustan teid mitte nii väga kahtlema. Lapsel ei ole vaja liiga head ema, laps vajab vaid piisavalt head ema, kes on piisavalt enesekindel ja piisavalt oma eluga rahulolev. Nii loote justkui mudeli, millega on lapsel tulevikus kerge samastuda.
huvitav et mu kirjast võis näida, nagu meil ei oleks kindlaid reegleid. Tegelikult on vastupidi. Minu arvates on neid piisavalt ning nõustaja arvates (olen käinud 2 erineva juures) on neid liiast. Tema arvates on meie peres tekkinud lapse liiga tihe vastupanu (iga asjaga on tüli ja vaidlus), sellest et oleme liiga jäigad ja reegleid liiga palju. Meil on kindel päevakava, kindlad söögi ja magamise ajad, kindel ekraanide vaatamise lubatud kestus, ja kindlad rutiinid nii hommikul kui ka õhtul. Sellest ka mu eelnevad küsimused eelmises kirjas.
Kirjutate, et ma pean arvestama lapse jonnimisega kohati ja pean suutma seda taluda. Ilmselt normi piires suudakski. Aga me kakleme absull iga pisiasja pärast.
Hommikul ärkamine, riidesse panek, riiete valik, hambapesu, kui on nädalavahetus ja laps kodune, siis järgnevad söögist keeldumine, kõigepealt öeldakse et ei taha õue (käime iga päev 1,5 h kl 10 paiku õues), siis kui olen järgi andnud, et hea küll, siis tehakse kell 12.00 paiku kisa, et nüüd tahetakse minna, aga siis on juba lõunasöögi aeg. jne jne
lihtsalt minu arvates on neljase /peatselt viiese jaoks seda jonni liiast.
Esitaksin eelmise kirja küsimused oma nõustajale näost-näkku, aga paraku hetkel vaja quick fix-lahendust, sest mul mõistus nii otsas ja väiksem laps haige- ei saa kuskile kodust... Ehk oskate peale mu selgitust veel midagi soovitada?
Kui kodus on põhilised rutiinid paigas, siis võiks laps valida ja otsustada teda puudutavate lihtsate küsimuste üle, mis ei lähe vastuollu kellegi teise vajadustega. Isegi kui kellegi vajadused ei ole otseselt kahjustatud, kuid lapsevanematena olete oma otsuse juba teinud, et minek on Kristiinesse mitte Rockasse, siis peaks lapsevanem vaatamata lapse protestile ikkagi kindlaks jääma. Lapsevanemad on need, kes teevad otsuseid. Lastele antakse vaid võimalusi valida. Kui laps läheb endast välja, siis tuleb teda lohutada, aidata tal rahuneda ja anda teada, et tal on õigus olla vihane ja pettunud, kuid te ei muuda oma otsust. Negatiivsete tunnete tundmine ja väljaelamine (mõnikord nimetatakse seda jonniks) on normaalne. Reeglina ei tule 5-aastane laps oma emotsioonide juhtimisegaise toime. Ta õpib seda ajapikku ja mudeliks on tal oma vanemad. Kui teie lapsevanemana suudate oma lapse halba tunnet konteinerdada (mitte ise vihastada, last sülle võtta, lohutada, kuulata) ja ka enda halva tundega toime tulla seda pigem sõnadega kui käitumisega ja olekuga väljendades, siis peagi suudab seda ka teie laps. Kuna kirjutate, et teie väiksem laps on hetkel haige, siis võib olla olete seetõttu ehk kärsitum ja iga väiksemgi piisk karikasse tundub piiri ületavat. Kui lapsevanem on pinges, mures või väsinud, siis igagi natuke tundlikum laps reageerib selle kohe välja mittesoovitud käitumisena. Kiireid lahendusi ei ole lastekasvatuses olemas. Või kui üldse, siis soovitaksin teil maksku, mis maksab mõelda iseenda peale, võtta hetk ja üritada leida tasakaal iseendas. Lisaks, mulle näib, et teie suurem laps vajab teiega päriselt omaette oleku aega rohkem kui midagi muud.
Lisaks tavapärastele arengulistele seaduspärasustele on lapsed siiski ka individuaalsused. Kui laps on oma soovides ja väljendustes üsna äärmuslik, siis võiks võtmeks olla ka see, kui mõtleksite hetkeks, kas teie peres või päritoluperes, kellega laps lävib, on veel mõni inimene, kes eristub selle tõttu, et ongi olukordade suhtes keskmisest nõudlikum,
Jah, aga kas see on normaalne lapse puhul, et sellised vasturääkimised ja jonn pea 5 aastasel ei ole mitte paar x nädalas, ega 1x päevas, vaid on mitu x tunnis vahel? Ma ei mäleta ühtki päeva, mil oleks old rahu temaga. Ja kas se ka norm, et kui probleem juba tekib, siis juba enam ei saa eskaleerumist takistada, sest laps muudkui ketrab end üles ja ootab et teised tema jaoks olukorra jälle "toredaks" muudaksid, et paha tuju ei lahtu, vaid seda peab kellegi v millegi peal välja elama. Ja tuju plussi minekuks läheb palju aega ja võimlemist...
Ma olen niipalju igalt poolt abi küsinud ja mööda nõustajaid käinud. Mulle hakkab tunduma, et asi ei ole meis kui vanemates, vaid lapses...
Ka mehel on samasugune tunne ja kogemus. Ei ole et laps aint minuga selline. Väljaspool kodu ollakse temaga rahul, aga siin tahab olla nagu kuninganna....tema soov on seaduseks. Soovitage palun midagi veel. Ise kahtlustan juba ODD-d (oppositional defiant disorder) http://www.whatisoppositionaldefiantdisorder.com/2012/06/tricks-to-getting-compliance-from.html
ja miks mulle nii tundub, on ka see, et ta räägib nii:
Ta tahab tantsutrenni, aga kui sinna läheb, siis tahab sealt ära tulla, sest talle ei sobi et seal õpetaja ütleb ett emida tegema peab.
Iga situatsioon, kus hakkame lapsele midagi selgitama (tahad näitan sulle:....), siis karjutakse ruttu ei, pannakse kõrvad kinni ja eemaldutakse. Õppimine peab ka olema tema tingimustel. Kui teda miski huvitab, siis ta tuleb küsima. Siis kuulab. Aga kui ise alustada, siis on iga kord põrgu lahti.
ja see on nii kaua, kuni a) olukord muutub selliseks nagu temale sobib ; b) ta on midagi visanud, tagunud, kellegile haiget teinud, karjunud vms...
Ma usun, et olukord, kus laps on harjunud end väga intensiivselt väljendama selleks, et oma emotsioonidega toime tulla ja oma tahtmist saada,on väga kurnav. Täiskasvanu ainus võimalus lapse käitumist muuta on muuta iseenda käitumist. Uee käitumise puhul tuleb olla järjepidev ja mitte liiga vara järeldusi teha. Kindlasti võiks uue käitumise harjutamine võtta vähemalt 2 nädalat, enne kui otsustada, kas see toimis või mitte.
Lapse paremaks mõistmiseks soovitan kindlasti lugeda raamatut "Minu mõistus on otsas!", Autor: Isabelle Filliozat
Tegevuseks valmisoleku häirumine on küll üks käitumishäire sümptomeid, kuid soovitan teil siiski leida lastepsühhiaater, kellega teil tekib hea kontakt, et häire teemat arutada. Näiteks võiksin soovitada Piret Aavikut (vt link allpool), kes on arst ja valdab ka pere(psühho)teraapiat. Kuigi käitumishäiret nii väikese lapse puhul ei diagnoosita ja häire diagnoosimisel ei tegeleta mitte häire endaga vaid ikka sümtomitega ja nende korrigeerimisega, saate ehk abi ja nõu, millele tulevikus tähelepanu pöörat.
