Tere!
Tulen abi küsima oma 3-aastase (kohe neljaseks saava) tütre kohta. Kuna meil varasemalt pole jonnihoogudega kogemusi, ei mingit kohutavat kahest ega veel kohutavamat kolmest, siis meil on saabunud aeg täiega kohutav tulevane neljane.
Absoluutselt iga päev (korda kaks), kui õue lähme või õuest tuleme on riietumisega probleem, seni kaua on hästi naljakas eest ära joosta kuni mina olen riides ja valmis õue minema, peale seda tuleb kisa "mina ei oska, mina ei taha, mina ei saa jne". No olgem ausad, oskab, saab küll kui tahab, lasteaias väga vabalt. Aga no lasteaeda ei too mängu üldse praegu. Räägin talle iga kord, et ennem kui karjuma hakkab mõjub lause "emme, palun aita" palju paremini ja lisan ka, et aitamine ei ole see, kui mina teda täielikult riietan. Saan aru, et ta seda tahabki aga kas ma ei peaks teda pigem iseseisvamaks õpetama? Muidugi ma aitan tal jalanõud jalga ja dressikat, jopet, no igaljuhul aitan teda küll, kuigi saab ise ka kõik tehtud, kui vaja. Aga miks seda peab läbi röökimise ja karjumise tegema. Tunnistan, et saan ise vihaseks ka vahest, olen käratanud ka, et lōpetagu ja ma ei taha seda iga kord õueminnes kuulata, enamuse ajast püüan ikka rahulikuks jääda ja tuletan talle meelde, et mul hakkab palav, kui ta lihtsalt riideid laiali loobib ja neid selga ei pane. Kas pea 4-aastast last ise riietades, tüli vältides oleks veidi liiga imelik? Ta teeb seda ainult minuga, isaga sellist kisa kunagi pole.
Teine situatsioon on, et hommikul riideid valides, ta valib ise, minu valitud riided tavaliselt ei sobi nagunii. Laps tahtis teksapükse jalga panna, pani aga kuna need eest ja tagant suht samasugused, siis läksid tagurpidi. Minu saatis vihasena minema, teise tuppa. Kuna need teksad olid veidi kitsaks jäänd, siis oli tal raske neid ära võtta ja jalga pannes juba ärritunud. Võtsin ise tal need püksid ära ja ütlesin, et need on väiksed, neid ei saa jalga panna. Tuli suurem kisa, seletasin läbi minasõnumite ja rahulikult, et no tõesti väikseid riideid ei kanta jne. Panin püksid ära, sinna kuhu kogun väikseid asju. Laps karjus, samal ajal, lõi mind. Läksin teise tuppa, sest vihasena ei ole võimalik temaga suhelda, uks oli lahti ja ta seisis uksepeal. Vahetasin telekal kanalit ja panin muusika mängima, tema jonn läks muusika peale üle, et tema ei taha seda laulu jne, mina tahtsin ja oanin muusika kõvemaks. Laps tuli sel hetkel minu juurde, lõi mind, nähes, et ma ei reageeri, siis näpistas ja küünistas ka veel. Ütlesin "EI" ja tõstsin ta käed eemale. Tema jooksis minema "aiaiii" Rahunes tagatoas maha ja siis rääkisime, et ta ju teab, et teistele haiget ei tehta ning, kas see oli nüüd hästi tehtud kui mind lõi, näpistas ja küünistas. Tema vaid naeris selle peale ja noogutas, et on jaaa hästi tehtud ja minul ei olnud valus. Varem on ka seda olnud, et ta pärast tüli lihtsalt naerab tõsiste asjade peale.
Mul mees arvab, et ma oma rääkimisega olen niiga leebe ja laps lihtsalt istub mulle pähe. Mina pole karistamise poolt ja ei hakkagi olema. Ma küll saan vahest kurjaks ja tõesti karjun/tõstan häält, tean, et see on väga vale aga mõnikord vihahoos tõesti plahvatan.
Siis on meil probleemiks see, et laps vaidleb mulle vastu, kõigega. Palun tal hambaid pesema minna, siis tema ütleb "ei" ja tegeleb hoopis kassi kiusamisega. Palun tal ükskõik mida teha, tema vaidleb vastu, räägime millestki, siis ta vastab "minu arvates see ei ole nii", no näiteks kas vanaema on tööl või ei ole. Üritan talle selgeks teha, et no on vanaema tööl, siis ikkagi vaidleb vastu. Tavaliselt jätan selle asja niisama, see on tema arvamus ja tal on selleks õigus. Aga kas see vaidlemine peabki nii olema, kas see on tavaline? Vist veits päris loll küsimus aga vb see annab mulle südamerahu kui kõik lapsed vaidlevad.
Viimaseks hetke probleemiks, veidi on seotud see selle vaidlemisega ka, et kui ma palun lapsel midagi teha "palun tee seda" või vastupidi "palun ära tee seda" siis ta ei kuula esimene kord, teine kord ja kolmas kord ja kui ma pean häält tõstma veidi ja jätan palun eest ära, siis sealt tuleb kisa ja "EIIIII" Mulle tundub, et ma ei taha iga kord olla see konkreetne ja käskiv ema, ma tahaks headusega saavutada parimat lahendust. Lisaks sellele, et ta matkib mu seda konkreetsust ja räägib hiljem minuga samal toonil ja samade sõnadega. Mulle teeb see siis haiget ja arvatavasti ju talle ka, kui mina nii räägin. Tuletan talle meelde, et mina olen ema ja tema siiski veel minu laps. Vahest ta ongi nii vihane täitsa mitte millegi pärast ja no räägib minuga ka vihaselt, mulle see ei meeldi. Olen väljendand ennast erinevalt, et mulle ei meeldi, kui ta minuga nii räägib, mängin, et nutan, minasõnumid jne jne. Tundun endale ka seda kirja pannes, et olen nagu saamatu aga kuidas ma saaksin ise olla konkreetsem ja mitte jätta vihast muljet. Kas lapsed matkivadki emade peal köike käitumist, ka seda sama nö käsutamist?
Muidu on ta mul tõesti ideaalne laps, hell ja hoolitsev, kuid ma sooviks väga neid meie probleeme kuidagi paremaks muuta, et elu üheskoos oleks probleemide vabam. Mul veel emana palju õppida ja sooviksin häid nõuandeid.
Teie hella ja hoolitseva loomuga mänguikka jõudev tütar on jõudnud oma järgmisesse arenguetappi, mis väljendub kindlalt teie nõudmistele "ei" ütlemises, teda on keeruline saada koostööle ja laps reageerib sageli vihastudes ning teid lüües.
Arenguülesanne on praeguses vanuses lihtsalt öeldes tegutsemine, algatusvõime ja eneseusu areng. „Kas saan hakkama, kas julgen proovida?“. Võite vanemana rahulikumalt hingata, kuigi olete pääsenud "kohutava kahese-kolmese" etapist, on suurepärane, et teie tütar väljendab oma mõneti ebakohase käitumisega oma mina-arengut, jõudmist individuatsiooni olulisse etappi. Ta peab oma mõjukuse tunnetamiseks teile ei ütlema, teie nõudmistele vastanduma, piire katsetama.
Parim, mida saate teha, on toetada ja julgustada lapse initsiatiivikust (näiteks: valib ise riideid hommikuti), soodustage, leidke viise, kuidas laps saaks olla kodus vajalik/kasulik, kaasake teda igapäevastesse toimetustesse (toiduvalmistamine, koristamine jne)- sealt saab laps kogemuse ja tunde, et ta saab hakkama! See toidab tema eneseusku.
Paraku ei õnnestu selles vanuses lastel kõik ettevõtmised (näiteks: püksid lähevad valetpidi jalga ja jube raske oli neid sealt kätte saada) ning see tekitab lapses tugevat pettumust ja frustratsiooni, mis väljendubki nutus, kisas, löömises. Ta ei tule oma pettumustega veel adekvaatselt toime. Siin saate olla ise heaks mudeliks käitumuslikult- mida ka teete- lähete veidi eemale, et ise maha rahuneda. Soovitan teil sellele lisada ka verbaalne pool, st öelgegi: "Tunnen, et lähen praegu närvi/vihaseks ja pean minema kööki, et ennast maha rahustada. Joon seal klaasi vett (või hingan paar korda sügavalt, või raputan endalt viha maha- mis iganes head rahustamistehnikat ise kasutate ja millist soovite, et ka teie tütar hakkaks rakendama. Veebipoes vianaturale.ee müüakse "Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid", millistel on terve hulk häid ideid lapse raskete tunnetega toimetuleku õpetamiseks), siis tulen tagasi ja räägime".
Nii õpib ka laps pingeolukordades aja maha võtma, oma tunnetest rääkima (nendega kontakti saades) ja end rahustama (teie abil muidugi).
Olukordades, kus lapse tunded keevad üle, on abistav, kui sõnastate talle tema emotsioonid tagasi- nii aitate tal nedest välja tulla. Rääkige ka ise oma tunnetest,- nimetate, et kasutate lapsega suhtlemisel minakeelt, suurepärane! Tehke seda kindlalt ja rahulikuks jäädes edasi, uskuge, need töötavad! (kuigi mõningatel hetkedel võib teile paista, et abi pole)
Kui laps lööb teid, takistage tal seda jätkamast ning väljendage alati selgelt ja lühidalt, et: "Ei löö! See teeb mulle haiget." Sõnastage taas lapse tunne, mis teda võis taolisel moel käituma panna, a la: "Saan aru, et oled pettunud, kuid lüüa ei tohi".
Olukorras, kus laps viidab aega, nagu riidessepanek (tema vanuses laps saab juba ise kenasti hakkama, ehk paelu peate aitama siduda) või hambapessu minek- proovige olukordi lahendada mänguliselt.
